Книги, похожие на «Henry Kissinger, Maailmakord»

1944. aasta sügisel tõusid mitmed totalitaarsete suurvõimude poolt ikestatud rahvad võitlusele vabaduse eest, üritades okupantide lahkumist kasutades taastada riiklik iseseisvus. Pariisi ja Varssavi ülestõusude kõrval kulub samasse kategooriasse Otto Tiefi valitsuse katse taastada Eesti iseseisvus 1944. aasta septembris. Nii nagu 1918. aastal, haarati nüüdki võimuvahetusel tekkinud vaakumit kasutades võim enda kätte, seati ametisse seaduslik valitsus ning heisati Pika Hermanni torni sinimustvalge lipp. Tiefi valitsuse liikmed teadsid, et tegemist on lootusetu ette-võtmisega. Ometi täitsid nad Eesti Vabariigile antud vannet lõpuni, kinnitades kogu maailmale Eesti tahet elada vabana. Käesolev ülevaade on pühendatud 1944. aastal Eesti Vabariigi eest võidelnud meeste-naiste mälestusele. Paljude nende hauakohad on tänaseni teadmata ning tähistamata, olgu siis see raamat neile tagasihoidlikuks mälestusmärgiks.

Viljakas proosa- ja lastekirjanik Richard Roht (1891–1950) alustab teoses “Tsaari ohvitser” oma mälestusi tagasivaatega viimastesse kooliaastatesse – lõpetamata jäänud reaalkooli- ja tehnikumiaastatesse, kuna kirjanduslik tegevus võttis enamuse ajast. Järgnevad boheemlaseaastad, “raisku läinud elu”, kuni saabus 1914. aasta ning sõjaväkke kutsuti kõik tagavaraväelased ja esimese järgu maakaitseväelased, nende hulgas ka raamatu autor. Roht kirjeldabki elu ilmasõjaaegses tsaari armees ning enda tõusmist reamehest ohvitseriks.

See on raamat meelemürkide ja sõja ammusest seosest ning poliitikast, mis seda ümbritseb. Professor Peter Andreas jutustab joovastiajalugu sõjaajaloo võtmes ja sõjaajalugu joovastiajaloo võtmes, näidates, kuidas meelemürgid sünnitasid sõja ja sõda sünnitas meelemürgid.Sõda aitab mõista paljusid meelemürkide ajaloo tahke. Kuidas kujunes just sigaretisuitsetamisest eelistatuim tubakatarvitamise viis ja kuidas levis see üle maailma? Kuidas lõpetati seaduslik kokaiinitootmine ja miks on see uimasti nüüd kogu maailmas keelatud? Kuidas sai Coca-Colast maailma müüduim kofeiiniga karastusjook? Miks on Afganistan maailma suurim oopiumitootja? Nendele küsimustele ei ole võimalik vastata, kui ei võeta arvesse sõja otsustavat rolli.Kogu raamatut läbib punase niidina tõdemus, et meelemürkide ja sõja suhe on mõjutanud riike ja nende sõjalisi püüdlusi äärmiselt tugevasti. Joovastid on tugevdanud sõdurite võitlusvaimu ja lahinguvõimet, ent ka tekitanud joovastisõltlastest sõdureid; nende abil on rahastatud impeeriumide laiendamist, aga ka vastuhakke neile; pandud pukki valitsusi, kuid neid ka kukutatud.

Samal päeval, kui ajaloolane Jaak Juske perega 2004. aastal kodu Heina tänavale Kopli kaubajaama vastu ostis, ilmus SL Õhtulehes pikk lugu sellest, mis juhtub plahvatuse korral kaubajaamas. Loo kõrval oli suurelt tema uue kodu pilt ja all tekst, et see maja lendab siis kindlasti õhku.Seda, mis Pelgulinnas, Tallinna tööstusrevolutsiooni käigus sündinud agulis viimastel aastatel juhtunud on, võib kindlasti kirjeldada plahvatusena – ent see plahvatus, millest rääkis ajaleht, ilmselt toimumata jääbki. Kaubajaama ja tehaste asemel seonduvad Pelgulinnaga praegu uued kohvikud, fotogaleriid, kunstiprojektid, asumipäevad ja Stroomi ranna hedonistlikud suved.Ent Jaak Juske kirjutab rohkem aastatest, mis tema jõudmisele Pelgulinna eelnesid. 1860. aastatel oli nüüdne Pelgulinna ala metsane ja soine piirkond. Kanarbikuga kaetud männimetsad vaheldusid madalamate aladega. Tänase Timuti ja Sitsi tänava vahelist piirkonda tunti Sitsi rabana. Seda ala on kutsutud ka Sitsi ja Jürgensi heinamaaks. Karja- ja heinamaade vahel oli palju allikaid. Heina tänava alguses ja Kopli kaubajaama kohal asus kõrgem ala, kus laiusid Mäe talu maad. Paldiski maantee ääres raudteetunneli kohal asus kuusik, mida rahvas tundis kohaliku lihuniku järgi Holmi metsana. Seal oli ka väike tiik. Hipodroomi poolset piirkonda kutsuti aga Seewaldi suvemõisa omaniku järgi Winkeri metsaks. Sealt läks allee Stroomi randa. Telliskivi tänava joonel kulges tollal kitsas rada heinamaade vahel.Kas te suudate ette kujutada sellist Pegulinna? Või mis nendel aastatel, mis lahutavad toonast ja tänast Pelgulinna, kõik juhtuda jõudis? Ajalugu kirjutab Pelgulinnast iga päev üha uusi lugusid. Iseteadliku ja toimekana püsib üha muutuv vana agul naaberlinna Tallinna külje all.

1919. aasta jaanuarist juulini, pärast „sõda, mis pidi lõpetama kõik sõjad“, kogunesid esindajad üle kogu maailma Pariisi rahukonverentsile. Selle keskmes olid kolme suurriigi juhid – Woodrow Wilson, David Lloyd George ja Georges Clemenceau –, kuid saabusid ka tuhanded teised, igaüks omaenda eesmärgiga. Kuningate, peaministrite ja välisministrite ning nende nõuandjate kõrval olid kohal ajakirjanikud ja saja eri küsimuse eestkõnelejad alates Armeenia iseseisvusest naiste õigusteni välja. Kõigil oli sel aastal Pariisi asja – T. E. Lawrence, Rumeenia kuninganna Maria, Maynard Keynes, Ho Chi Minh. Kunagi varem ega ei ole midagi sellist olnud. Kuus ebatavalist kuud oli linn maailma valitsuse keskuseks, kus rahutegijad lõpetasid pankrotis impeeriumide olemasolu ja lõid uusi riike. See raamat äratab ellu kokkuleppeid kujundanud meeste isiksused, ideaalid ja eelarvamused. Nad lükkasid kõrvale Venemaa, tõrjusid Hiinat ja vabastasid araablased, maadlesid Kosovo, kurdi ja juutide kodumaa probleemidega. On öeldud, et rahutegijad ei saavutanud edu, eelkõige ei suutnud ära hoida teist sõda. Margaret MacMillan väidab, et neist on ebaõiglaselt tehtud patuoinad nende vigade pärast, kes tulid hiljem. Nad püüdsid olla õiglased, kuid nende eesmärke – panna kaotajariigid maksma neid hävitamata, rahuldada võimatuid rahvuslikke unistusi, hoida ära bolševismi levikut ning kehtestada demokraatial ja mõistusel põhinev maailmakord – ei saanud diplomaatia abil saavutada. See raamat on nii oluline kui ka meelelahutuslik. See annab meile põhjaliku ülevaate ajast, mil esimest korda visandati suur osa tänapäeva maailmast. Margaret MacMillan sai doktorikraadi Ox­fordi ülikoolist, ta on Trinity College’i provost ning Toronto ülikooli ajalooprofessor. Tema varasemate raamatute hulka kuuluvad „Women of the Raj“, Book-of-the-Month Club’i ja History Book Club’i valimik, ja „Canada and NATO“. «Rahutegijad» (ingl keeles ilmunud pealkirjadega „Paris 1919“ ja „Peacemakers“) võitis Duff Cooperi , Samuel Johnsoni ja PEN Hessell Tiltmani auhinna. Margaret MacMillan on David Lloyd George’i lapselapselaps. Ta elab Torontos.