Книги, похожие на «Katrin Oja, Helleri hind»

Lugu sellest kuidas noored poisid Kordese ja Palgi tänavast võistlevad Kassisaba poistega jalgpallis ning lähevad üheskoos tõsisemasse lahingusse saksa Toomkooli poistega.

Kalle Marve leiab ennast keset vihast peretüli. Kõik, mis tundus olema terasesse valatud, laguneb üleöö. Uut elu luua püüdes sõidab ta Tallinna. Hoolimata algsetest ebameeldivustest, näib kõik laabuvat. Kuid siis satub Kalle pooljuhuslikult kuritegelikku seltskonda ning sündmused väljuvad kontrolli alt. Taavi Kangur (snd 1974) on varem kirjutanud peamiselt lühijutte ja novelle, millest mõned on avaldatud kvartaliajakirjas Algernon. Pärast lühijutuvõistlusel nii teise kui ka kolmanda koha võitmist otsustas ta, et aeg on küps raamat kirjutada. “Kõigile saab kurikaga virutada” saavutas 2010. aasta Tänapäeva romaanivõistlusel II koha.

Noor mees ärkab haiglavoodis. Tal ei ole aimugi, kes ta on või kuidas ta sinna sai. Arst ütleb talle ta nime, aga ta ei mäleta seda. Ta ei mäleta midagi. Lootuses taastada enda unustatud minevik, hakkab Innokenti üles kirjutama killustatud mälupilte, mis viivad 20. sajandi algusaastate Peterburi, räägivad lapsepõlvest ja esimesest armastusest, jutustavad 1917. aasta revolutsioonist Venemaal ja sellele järgnenust. Aga kuidas suudab ta nii täpselt mäletada toonast aega – vestlusi, lõhnu ja hääli, kui kalendris on 1999. aasta ja mees on veel noor?Jevgeni Vodolazkini „Aviaator“ on osaliselt inspireeritud kirjaniku mentori, viis aastat koonduslaagris veetnud Vene akadeemiku Dmitri Lihhatšovi mälestustest. Päeviku vormis kirja pandud romaan ei keskendu siiski sedavõrd Venemaa heitlikule ajaloole, kui pigem igapäevaste pisiasjade – puudutuste, vestluste, häälte ja lõhnade – tähtsustamisele. Kas nendes peitubki õnn? Kolme tegelaskuju kirjelduste kaudu jõuavad lugejani armastus ja kaotusvalu ning realistlik pilt nii 20. sajandi algusaastate kui ka 1990. aastate Venemaa argielust ja tõekspidamistest. Romaan, millest leiab vihjeid nii Bulgakovi kõrgteosele „Valge kaardivägi“ kui ka Dostojevski „Kuritööle ja karistusele“, kindlustab Vodolazkini positsiooni Vene nüüdisaegsel kirjandusmaastikul.Jevgeni Vodolazkin, keda kutsutakse ka uueks Umberto Ecoks ja Venemaa Márqueziks, sündis 1964. aastal Kiievis ning elab Peterburis. Ta on vanavene kirjanduse, Venemaa keskaja ja folkloori ekspert ning erialateadmised on leidnud olulisel määral kasutust ka kirjaniku loomingus. Varasemalt on eesti keeles Vodolazkinilt ilmunud romaan „Lavr“ (2014), mis pälvis Venemaa maineka kirjanduspreemia Bolšaja Kniga ja Jasnaja Poljana auhinna. Vodolazkini teoseid on avaldatud enam kui 30 keeles.

Eduard Vilde (1865–1933) – ajakirjanik, kirjanik, dramaturg, diplomaat. Rohkem kui kümme aastat veetis ta emigratsioonis erinevates Euroopa riikides. Professionaalseks kirjanikuks hakkas E. Vilde 1923. aastal. Tema suurimaks saavutuseks on loetud ajaloolist triloogiat „Mahtra sõda“, „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“ ja „Prohvet Maltsvet“. Näidend „Tabamatu ime“ ja komöödia „Pisuhänd“ on teenitult leidnud koha paljudel teatrilavadel. E. Vilde raamat „Minu esimesed „triibulised“ kuulub Eesti lastekirjanduse klassikasse ja kujutab endast jutustust poiste seiklustest, mängudest ja üleannetustest, mille tegevus toimub omaaegse Eesti sotsiaalse tegelikkuse taustal, kus leidub ruumi nii huumorile ja laste leidlikkusele kui ka radikaalsetele pedagoogilistele otsustele.See „Minu esimesed „triibulised““, mille tekst on esitatud paralleelselt eesti ja vene keeles, anti välja Eduard Vilde 140. sünniaastapäevaks.

Eduard Vilde (1865–1933) – ajakirjanik, kirjanik, dramaturg, diplomaat. Rohkem kui kümme aastat veetis ta emigratsioonis erinevates Euroopa riikides. Professionaalseks kirjanikuks hakkas E. Vilde 1923. aastal. Tema suurimaks saavutuseks on loetud ajaloolist triloogiat „Mahtra sõda“, „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“ ja „Prohvet Maltsvet“. Näidend „Tabamatu ime“ ja komöödia „Pisuhänd“ on teenitult leidnud koha paljudel teatrilavadel. E. Vilde raamat „Minu esimesed „triibulised“ kuulub Eesti lastekirjanduse klassikasse ja kujutab endast jutustust poiste seiklustest, mängudest ja üleannetustest, mille tegevus toimub omaaegse Eesti sotsiaalse tegelikkuse taustal, kus leidub ruumi nii huumorile ja laste leidlikkusele kui ka radikaalsetele pedagoogilistele otsustele.See „Minu esimesed „triibulised““, mille tekst on esitatud paralleelselt eesti ja vene keeles, anti välja Eduard Vilde 140. sünniaastapäevaks.