Книги, похожие на «Heli Künnapas, Karupoeg Lukas tahab saada viiuldajaks»

Lasse ja Maia detektiivibüroo tegemistest jutustava sarja neljandas raamatus ootab lahendamist äraütlemata mõistatuslik lugu, ja seekord areneb sündmustik jalgpallimurul. Valleby linnakeses toimub iga-aastane jalgpallivõistlus, milles osalevad tuntud kohalikud tegelased. Kuhu aga kaob keset mängu auhinnaks väljapandud hõbekarikas? Selgust toovad muidugi Lasse ja Maia!

Kui Agnes näeb ühel hauakivil kummalist kirja, ei anna see talle enam rahu. Tasahilju hakkab põnev müsteerium lahenema ja puudutab üllataval kombel ka Agnese elu.Kõik saab alguse päeval, mil Agnes avab surnuaia värava. Ta on äsja kolinud igavamast igavamasse Harmala külla ning jätnud seljataha Helsingi ja vanad sõbrad. Kummaline sündmuste ahel tõmbab aga Agnese kaasa ja tema elu muutub põnevamaks kui kunagi varem. Kiri hauakivil ajab tal kananaha ihule, peagi hakkab ta unes nägema vanamoeliselt riides tüdrukut, kes peidab kuskile aeda ühe võtme. Kui selgub, et see aed asub Harmalas, tunneb Agnes, et peab võtme üles otsima. Millisesse lukku see võti sobib?Tuutikki Tolonen (snd 1975) on soome kirjanik ja sõnakunstiõpetaja. Tema populaarne sari „Kollivalve” on saanud Arvid Lydeckeni auhinna (2016) ja seda on tõlgitud juba rohkem kui 25 keelde.Kati Vuorento (snd 1973) on illustraator ja graafiline disainer. Vuorento müstilised illustratsioonid loovad Agnese raamatus salapärase meeleolu.

Petronella Õnneseen armastab kõiki loomi. Tema koduküla ümbruskonnas on palju huvitavat ja sünnib imelikke asju ning Petronella uurib igat jälge! Tõelised loomasõbrad peavad tõsiselt riskima, et võtta kinni jultunud munavargad, taltsutada pesukarusid, päästa vaskusse – või lasta end armsatel gupidel musitada.See on kolmas raamat Petronella Õnneseene sarjast, kus varem on ilmunud raamatud „Lugusid loomalastest“ ja „Loodusuurija lood“. Õnneseente juures toimub alati midagi! Loomulikult löövad jälle kaasa ka koer Niit, sõbranna Claudia ja vanaema Anneliese.Raamatu autor Dorothea Flechsig töötas aastaid erinevate ajalehtede ja ajakirjade juures ajakirjanikuna, kirjutades ja avaldades samal ajal ka lasteraamatuid. Ta on lõpetanud stsenaristide kursused ja õpetab täiskasvanutele ja lastele loovat kirjutamist.

See veider lugu, mida minu lapsepõlves kodukandis mõnikord sosinal või ka muigamisi levitati, rääkis ju mingist müütilisest Kontkäest, mis viskuvat maapõue sügavusest mitme kilomeetri kõrgusele, et rüvetatud taevast kinni püüda ja karistada jultunud võõramaalaste tigedaid lennukeid. Sellel seletamatul asjal (monstrumil? fantoomil?), mida mina olen enda arvates ükskord näinud, polnud pikkust (või kõrgust?) küll siiski enam kui kakssada-kolmsada meetrit. Aga just nii madalal võis talle saatuslikuks saanud hetkel lennuväljale läheneda ka too õnnetu reaktiivhävitaja – ei meetritki kõrgemal!

[Agamemnoonus I aga oli tore kui kuningas; kuna kulda tol ajal Võrus oli vähe ja seegi mis oli, hoiti sukasääres või luku taga nagu praegugi, siis Agamemnoonus I oli teinud endale krooni pähe punasest siidpaberist. Kuna aga koosolek oli raske ja vaevaline, mis kiskunud linnapää otsa higi, siis siidpaberi värv oli läinud sulama ja tõmmanud linnapää paletele kaks punast juga, nagu neid praegusel ajal võib näha ainu­üksi Aafrika neegritel ja Austraalia pärismaalastel.]