Книги, похожие на «Jaan Kaplinski, Hektor»

Oskar Lutsu „Soo“ on pelutav ja peibutav, hirmus ja armas lugeda, üks eestlaste lemmikraamatuid läbi aegade. Luts ei kisu siin naeru nalja pärast, vaid loob lausa krimivalda kiskuva õhustiku. Väljakutsed, mida lugu tegelastele esitab, ei oleks tänapäevalgi kergete killast ning kui erinev see Lutsu-aegne Eesti maaelu tänasest ongi. Sohu või metsa eksitakse ikka ja kohalik pätt või ott võib vabalt nüüdki hõlma hakata, oma nõuda ja linnavurlest suvitajat tagas koju kihutada, eriti kui tüdrukud on mängus.

„Lahkulöömislahingud”, täiendava pealkirjaga „Kuu Ordu 2061. aasta sõja teine raamat” on järg 2011. a novembris ilmunud romaanile „Ennesõjaaegne kullakarva”, täiendava pealkirjaga „Kuu Ordu 2061. aasta sõja esimene raamat”. (Paberraamat ilmus sarjas „Sündmuste horisont” 27. raamatuna.) Mainitud esimene raamatu katkeb poolelt sõnalt, nii et mõned inimesed on tunnistanud, et käisid poes vaatamas, ega nad ometi praakeksemplari pole saanud… Autori sõnul juhtus lihtsalt selline asi, et kui romaan kokku sai, selgus, et mahtu on üsna palju ja nii ta selle enam-vähem keskelt, enam-vähem loogilise koha pealt kaheks lõigi… Sõda! Sõda on kurb paratamatus ja kuigi Kuu Ordu juhid on konflikti vältimatust mõistes selleks hoolikalt valmistunud, ei lähe sellest midagi oluliselt paremaks – sõjas saab ikka palju inimesi surma ja vaenupooled kipuvad lootusetu järjekindlusega tegema võimalikest halvimaid valikuid. Nii lähevad ka selles sõjas asjad lihtsalt masendavast veelgi räbalamaks, kuni jõutakse tuumalöökide vahetamiseni. Sest Kuu Ordu on osutunud liiga vintskeks vastaseks. Ja seal, radioaktiivseks tuhaks muutunud Madagaskari asulate ja Maa orbiidil triivivate tehiskaaslaste rusude keskel sünnib uus ajastu – kosmoserahva karm aatomitulene koidik.

Ühel 1983. aasta hilissuvisel õhtul kaob viieaastane poiss koduõuest. Ainus jälg, mis poisist jääb, on tema king kõrvalasuval maisipõllul. Kuigi terve küla aitab lapse otsimisele kaasa, teda ei leita ning kuuldused ja kahtlustused on kiired levima. Kakskümmend aastat hiljem juhib poisi vanem õde Veronica Stockholmis grupiteraapiavestlust. Ootamatult liitub grupiga keegi noormees, kes räägib oma lapsepõlvest, mälestustest ühe poisi kadumise kohta. Tema jutt on hirmutavalt tuttav. Naine tunneb, et peab kodukohta tagasi pöörduma, et püüda leida vastust küsimusele, mida keegi enam ei soovi esitada. Mis tegelikult sel ammusel suveõhtul juhtus? See suvi ei ole veel praegugi lõppenud. Auhinnatud Rootsi krimikirjanik Anders de la Motte töötas enne kirjutama asumist politseiniku ja turvajuhina. „Suve lõpp” on kaasakiskuv ja melanhoolne põnevik. Raamatut on raske käest panna, intriig on huvitav ja lõpptulemus üllatab.