Книги, похожие на «Tiit Lääne, Heino Lipp»

„Armas Amalie“ on ajalooline romaan naisest, kes sündis Baieris kahe kõrgaadliku sohilapseks. Algul temast pidi saama tavaline rahvanaine, aga siis ta isa lesk adopteeris tüdruku, ning temast sai parunipreili. Pärast mõningaid seiklusi jõudis Amalie õukonna daamiks Peterburi Talvepaleesse. Armukesi oli tal palju alates Baieri kuningas Ludwig esimesest kuni Keila-Jõa mõisa omanikuni, kes oli krahv Alexander von Benckendorff, tsaari salajase politsei pealik. Lõpuks abiellus ta 11 aastat noorema mehe, Eesti-Rootsi soost krahv Nikolai Adlerbergiga. Adlerberg teenis 15 aastat Soome suurvürstkonna kindralkubernerina ja Amalie oli tollal Helsingi „kroonimata kuninganna“.

Selle raamatuga paneb Eesti teatri elav legend Lembit Anton (s. 1922) värvika punkti oma teatrimälestustele. Kui Eluteatri näitelaval I osa (2012) keskendus peamiselt Lembit Antoni õpingutele Moskva Teatriinstituudis GITIS ja II osa (2013) töötamisele Tallinna Draamateatris, siis käesoleva, III osa fookuses on selgelt möödunud sajandi 60.-ndate – 80.-ndate aastate Tartu teater Vanemuine. Vastasseis ja vägikaikavedu Vanemuise autokraatliku peanäitejuhi Kaarel Irdiga võtab tuurid üles kohe nende tutvuse alguses, kui 6-klassilise haridusega ülbe teatrijuht teatab Eesti ainsale kõrgema haridusega režissöör-lavastajale Lembit Antonile: „Lavastada saad minu teatris alles pärast minu surma, aga näitlejana saad tööd nii palju kui soovid. Kui on vähe, küsi aga juurde, saad.“ Kas Lembit Anton seda sai ja mida põnevat Vanemuise teatris veel juhtus, saab hea lugeja aga teada, kui avab käesoleva raamatu… Eluteatri näitelaval III kuulub viimase, seitsmenda raamatuna ajaloolisse mälestuste sarja üldpealkirjaga Punane katk, millest siiani on ilmunud esimesed kuus raamatut: Selles sõjas mina ei sure (2007), Maakorraldajad (2010), Kuhu küll kõik külad jäid? I ja II osa (2011) ja Eluteatri näitelaval I (2012) ja II osa (2013).

Raamatus jutustavad rahva lemmikud, kõigi poolt armastatud teletähed väga värvikaid lugusid, mis läbi aegade nende endi ja kolleegidega saateid tehes on juhtunud ja mis on nii head, et on saanud legendideks. Kaadritagustest pöörastest juhtumistest räägivad Anu Välba, Marko Reikop, Mati Talvik, Reet Linna, Aarne Rannamäe, Rohke Debelak, Kadri Hinrikus, Lembitu Kuuse jpt. Lugude kangelasteks on ka Vahur Kersna, Maire Aunaste, Urmas Ott, Valdo Pant, Alo Mattiisen, Kristina Šmigun, Sulev Nõmmik, Jüri Krjukov, Hardi Tiidus, Krista Lensin, Urmas Kibuspuu jpt. Raamatus on mälestused sellest, kuidas Anu Välba poolteist tundi alasti eetris oli, miks Anne Veski pidi stuudiopõranda külge kinninaelutatud kingades laulma, kuidas Urmas Vaino Aegna saarel ootamatut püütoniga kohtus, kuidas Ivar Vigla otsesaates põlema süttis, kuidas intervjueeritav Mihkel Kärmast püstoliga ähvardas jne. Siit leiad vahvad seigad telelavastuste „Kuulsuse narrid“, „Pisuhänd“ „Püha Susanna ehk Meistrite kool“, „Pehmed ja karvased“ kaadri taga juhtunust ja Ita Everi „Igihalja vaatemängu“ salvestuselt. Siin on nalja ja situatsioonikoomikat, aga ka traagikat ja sõna otseses mõttes surmasuus olemist. See on põnev ja kaasahaarav lugemine, kus saab nii pisarateni naerda kui ka elu üle järele mõelda. Raamatut saab internetis sirvida aadressil: http://www.issuu.com/telestaarid/docs/telestaaride_uskumatud_juhtumised

"Ühtlase ilusa käekirjaga, imepeene tindipliiatsiga on paksu nahkkaantega kladesse kirjutatud üks lugu. Koletust pommiraginast sõjaaegses Gattšinas; kodusest praeliha-lõhnast Virumaa rehetoas; kibedast puudusest sõjajärgses Tallinnas. See on läbielatud ajalugu, mille on oma lastelaste jaoks paeluvalt taaselustanud üks siitkandi säravamaid vanamehi – Heinz Valk."

Taimedega seotud mälestusi ja mõtisklusi.