Книги, похожие на «Mattias Edvardsson, Head naabrid»

Teos võitis 2011. aastal Soome tähtsaima kirjanduspreemia, Finlandia auhinna. 1986. aastal sõidab Moskva ülikoolis arheoloogiat õppiv soome tüdruk rongiga Moskvast Ulaanbaatarisse. Sõit kestab nädalaid, mõnes jaamalinnas on peatus mitme päeva pikkune. Tüdruk on ühes kupees 45-aastase palju näinud ja läbi elanud vene mehega, kes joob kõvasti viina ja üritab tüdrukut paaril korral õnneks võtta, aga on pigem ikka vene hing, tutvustab pikkades monoloogides oma keerulist elukäiku ja elufilosoofiat, mis samas iseloomustab hästi ka kogu nõukogude korra segaputru. Koos käivad nad ka linnu avastamas, mehe nõukogude elu tundmisest on tüdrukule palju kasu, eriti sihtpunktis Ulaanbaataris, kus tüdruk soovib näha kaljujoonistusi, aga selgub, et välismaalasi linnast välja ei lubata. Rongis ebameeldivaid hetki põhjustanud mees on Mongoolia absurdis siiski ainus päästerõngas, lausa kodune ja turvatunnet sisendav. Teos kirjeldab palju vene elu eripära, väga poeetilised on pakaselise ilma ja nõukogude absurdi kirjeldused.

Vladimir Wiedemann oli üks 1970ndate Eesti hipi-underground’i keskseid kujusid. Ta omandas Tallinna Pedagoogilises Instituudis kõrghariduse vene filoloogias, täiendades end ka semiootika vallas. “Püha kaljukitse radadel” on Vladimir Jah Guzmani pseudonüümi all varem ilmunud vene keeles. Teos pakub magus-maagilist sissevaadet Vladimir Wiedemanni seiklustele Kesk-Aasias, mida ta külastas korduvalt alates 1970ndate teisest poolest. Siit sujub kulgemine mööda müstilisi pühapaikasid, Dušanbe turgusid, hüpnootilisi mäeahelikke, Lenini tänavaid kolme Lenini ausambaga ning nasvai, najaki või kanepipläru aurudes siserännakuid, mis võivad tipneda kohtumisega igaviku Buddha endaga. Samuti kuuleme nõukogude aja ilmselt kurioosseimast äriplaanist – trükkida koraani otse KGB ruumides Tallinnas ja müüa neid üüratu vaheltkasuga Kesk-Aasiasse, ning mitte jääda seejuures vahele. Terje Toomistu, antropoloog

Enn Vetemaa 1967 a. ilmunud Pillimees on tema teine lühiromaan peale Monumenti (1965). Suuresti jätkab autor tellimuskunsti ja ühiskonnakriitilisuse teemal. Romaani peategelane kirjutab oma õpetaja kohta hävitava artikli ning elab seda raskelt üle tegeledes enesepõletamise ja -haletsusega. […]Aga mina ei ole ju marionett! Ja tema – kaugeltki mitte Suur Traaditõmbaja!… Miks ma nii üldse mõtlen? Jutus, tema jutus on oma loogika küll. Kindlasti on Karrikul parem, kui mina teda ründan. Parasjagu leebelt, ja mitte ka liiga leebelt. Aga siiski, siiski – midagi on selles kõiges viltu, ma tunnen seda. Südamega tunnen. Ei, ma parem siiski ei astu Karriku vastu välja.[…]