Книги, похожие на «Mattias Edvardsson, Head naabrid»

Kaugel metsakolkas soode keskel jääb teadmata kadunuks üks mees. Asja uurima asunud uus konstaabel Madis avastab üllatusega, et see pole sugugi ainus selline juhtum: aastate jooksul on külast kadunud juba neli meest. Nad kõik on olnud kas täies elujõus poissmehed või lahutatud mehed ning lahkunud lausa üleöö. Millegipärast on eelmine piirkonnapolitseinik jätnud kõik kadumislood uurimata, kuid uus konstaabel sellega ei lepi. Tänu kõiketeadvale ja lobisemishimulisele vanaprouale Astale saab ta peagi teada, et kõigil kaduma jäänud meestel oli midagi pistmist metsatalus suvitava Marjuga. Too on kaunis ja toimekas naine, kelle tema ambitsioonikas abikaasa alatasa üksi jätab. Marju tunneb taimetarkust ja mõjub meestele suisa nõiduslikuna – just nagu tema vanaemagi omal ajal. Marju võlude suhtes ei jää ükskõikseks ka Madis. Kui teadmata kadunute juhtumitest saavad hämarad mõrvalood, tuleb Madisel nii pidada võitlust südame ja mõistuse vahel kui ka võidelda oma elu eest.Pille Simoni esikteos „Murakamoos“ kirjeldab kolkaküla inimsuhteid ja eripärasid, romaanis põimuvad tänapäevased tegemised ja ammused uskumused.

Erasmus Levine’il on väga harukordne töö. Kui Ühendriikide president on välisreisil, seisab Erasmus temast alati paari meetri kaugusel, käes mapp, mida presidendile ulatada, kui olukord peaks seda nõudma. Mapis on koodid, sidevahendid ja kõik muu vajalik, et president saaks anda käsu tuumarelvade kasutamiseks. Erasmus hindab oma töö vastutusrikkust, on selle üle uhke. Või siis mitte?Erasmuse perekond ja naabrid on kindlad, et tema tööks on üliõpilastele filosoofia õpetamine ning et loengute andmiseks viibib ta vahel nädala-paari kaupa kodust eemal. Või siis mitte?Väikese poisina seletas Erasmus emale, kuidas kirjutada salakirju, ning mõtles välja ka koodi, mida teadsid vaid tema ja ta ema. Ema on ammu seniilsena hooldekodus, järsku võtab aga keegi Erasmusega just seda koodi kasutades ühendust. Kes ja miks?Et vabaneda ohust, mida tuumarelvad inimkonna tulevikule kujutavad, oleks kõige õigem tuumapomme sisaldavad sõjaväebaasid õhku lasta. Või siis mitte?Hoogsalt algava tehnopõneviku iga peatükk pakub rohkem küsimusi kui vastuseid, kuid sekka ka harivaid seiku tuumafüüsika arenguloost.

Politseinik Harry Hole saadetakse Sydneyssse, et ta aitaks Austraalia politseid noore Norra naise mõrva uurimise juures. Oma teekonnal Sydney valgustkartvates piirkondades kohtub ta prostituutide ja kupeldajate, transvestiitide, klounide ja diileritega. Ja mõne Austraalia põliselanikuga. Harry Hole on sõitnud Norrast nii kaugele, kui üldse sõita saab, juhtum on keeruline ning ööpimeduses mõrvarit jahtides tuleb tal navigeerida üksnes nõrga kaja abil.Politseiuurija Harry Hole lugude ja ka filmilinale jõudnud menuromaaniga „Pearahakütid” on Jo Nesbøst (snd 1960) saanud kirjandusmaailmas tõeliselt arvestatav nimi. Kriitikud on tunnustanud teda kriminaalromaani piiride avardamise ning kõrge kirjandusliku kvaliteedi eest. Lisaks on ta pälvinud rohkelt tunnustust Doktor Proktorist jutustavate lasteraamatute eest. Tema teoseid on välja antud rohkem kui 40 riigis.336 lk

Andres Västriku oma tütar Kaja ei ole ainus, kes selles Ohtliku lennu osas käerauad saab. Kui sul on ilmselgelt liiga palju raha, siis on oht, et sa liiga kaua ei ela! Kes siis koksas mehele pootshaagiga kuklasse? Vaata testamenti ja moodusta kahtlusalustest järjekord. Elementaarne ju! Samas on õhk paks peresisesest ükskõiksusest, jäisest kalkulatsioonist. Et Västrikule elu liiga lihtne ei tunduks, saadab tema ex-nukuke pealinnast bussisaadetisena meeldetuletuse, et ta on tütre isa, armastav ja hooliv, nii alfa kui ka beeta. Hea, et Rita liiga palju küsimusi ei esita!

Kahe väikese lapse ema kaob ootamatult ja peagi leitakse ta jõhkralt mõrvatuna. Juhtumiga hakkab tegelema alles äsja ametisse asunud noor uurija Rebecca Lindeberg, kes ei suuda esiotsa leida ainsatki põhjust, miks pidanuks keegi sellele pereemale halba soovima. Tasapisi hakkavad aga ilmnema veidrad ja kõhedust tekitavad asjaolud ning Rebecca taluvuspiirid pannakse tõsiselt proovile… Järsku oli sealt kottidest paistnud verine käsi ja sassis juuksed ja tumesinine jope jälle tal silme ees, nagu oli tal silme ees ka see väike poiss, kes koos isaga alles paar tundi tagasi siin jaoskonnas oli viibinud, ja siinsamas laua peal lebas pilt, millel võis näha vormikat pruunide juustega naist rõõmsalt kaamerasse naeratamas. Rebecca haaras lauast kinni ja puhkes nutma, valjusti ja lapselikult nuuksudes, tundes samal ajal õõvastust, et tal ikkagi ei õnnestunud olla see robot, see professionaalne robot, kes suudab kõik enda isiklikud emotsioonid välja lülitada ja jääda vaid uurija rolli.