Книги, похожие на «Daniel Glattauer, Hea põhjatuule vastu. Sari "Moodne aeg"»

Iga inimese, ka kõige silmapaistmatuma, elukäik on ainulaadne ja kordumatu ning vääriks seega omaette romaani. Ka Rakvere koolitüdruk Vaike vaatas juba varases nooruses tema ees säravale eluteele suurte lootustega, sest see pidi andekaks tunnistatud tüdrukut viima ainult ülesmäge, saama taevatrepiks, mille lõpul ta sinilinnu tiivul kõrgustesse tõuseb. Paraku tegi karm elu tema plaanidesse peagi oma korrektiivid ja tõestas, et andekus on ainult imetilluke eeldus selleks, et äravalituks saada; sinilinnu püüdmiseks peab inimene lisaks andekusele omama veel palju muud, kõigepealt raudkindlat tahet eesmärgi nimel oma nõrkusi võita ja emotsioone juhtida. Aga alati ei piisa sellestki – kui suured ajaloolised sündmused kogu rahva elu segamini löövad, saab varem nii ahvatlenud sinilinnu püüdmisest vaid soov ellu jääda. See on lugu Vaike Katterist – pehmest ja samas isekast, boheemlase hingega eluvõõrast ja ometi kõikidele rasketele katsumustele vastu pidanud naisest, viiekordsest emast ja kümnekordsest vanaemast. Lugu, mis peegeldab selle rõõmsaloomulise naise rõõmuvaest elu läbi viiekümne aasta.

ON KOHTI, KUST SURNUD KUNAGI EI KAOMossmarken on udust ümbritsetud, silmapiirini laiuv raba, kus kasvavad kidurad männid ja varitsevad sügavad laukad. Ammustel aegadel maeti rabasse ohvriande jumalatele ja räägitakse, et ka tänapäeval kaovad inimesed siin jäljetult.Noor bioloog Nathalie tuleb siia oma märgalasid käsitleva doktoritöö jaoks katseid tegema. Peagi selgub aga, et tema tegelik eesmärk on isiklikumat laadi. Kui rabast leitakse surnukeha, on see niihästi Nathalie kui ka politsei jaoks hirmutav põhjus alustada uurimist, mis siin minevikus juhtus. Nathalie tee ristub rahvusvaheliselt tuntud fotokunstniku Maya Linde omaga, kes töötab uurimise juures politseifotograafina.Mõlemad liiguvad läbi mälu ja pinnase sügavate kihtide šokeerivate avastuste ja kaua varjatud tõe poole.„Ohvriraba“ on köitev lugu märgaladest, bioloogiast, lapsepõlvest ja surmast – ja sellest, mis tegelikult on tõeline ning praegu.

Ma ei rända maises elus enam üksi, vaid omaealise naisega, kellel on minuga kaks last. Paraku olen rahulolematu ja mulle tundub, et midagi on vaja ette võtta. Paberid on mul puhtad – ma pole kunagi abiellunud. Kalli, kellega juba kaheksa aastat koos elan, on vallasema ja saab meie mõlema tütre pealt toetusraha. Truudust pole ma talle igatahes seni murdnud, sest temast on minule rohkem kui küllalt. Aga kas Kalli on minu jaoks siiski see ainus ja õige?Mul on ju sarved maha jooksmata ja tiivaripsutus kulub mulle kindlasti ära. Otsustan tutvumisteenistuse abi kasutada ja loodan oma halliks kippuvat elu senisest huvitavamaks muuta.

Markii de Sade´i looming kuulub maailmakirjanduse kõige skandaalsema osa hulka. See on egoistliku mõnuõpetuse õigustus, mille tuum seisneb väites, et inimesed on sündinud erinevate kalduvustega ning igaühel on õigus oma kalduvusi järgides mõnu taga ajada.De Sade´i enda kohta on liikvel vastakaid arvamusi. On käsitlusi, mis annavad markiist pildi kui virilast ja impotentsusele kalduvast psühhopaadist ning naeruväärsest grafomaanist, kes täitis prostituutide piinamise eest pälvitud vanglapäevi ja oma isiksuse väärdumusest tingitud hullumaja-aastaid tekstuaalse eneserahuldamisega. Samas on temas nähtud vaprat vabadusvõitlejat ja peaaegu valgustuse ideelist juhti, kes oli hulljulgete mõtteavalduste tõttu sunnitud vaevlema ligi 30 aastat vanglaüksinduses; või erudeeritud ja sügavamõttelist filosoofi ning peenekoelist psühholoogi, kes oli oma kaasaegsetest tohutult ees; või lihtsalt geniaalset ja suurepärast kirjanikku. Perioodil, mil de Sade varjas end võimude eest La Coste´i lossis, palkas tema abikaasa talle seksuaalorjadeks lapsi, formaalselt muidugi teenijateks. Kui kõik seksuaalselt kuritarvitatud lapsed lossist põgenesid, jäi vabatahtlikult de Sade´i juurde üksainus tüdruk – Justine. «Justine ehk Vooruse õnnetused», esimene raamat, mis autoril õnnestus (anonüümselt) avaldada, on de Sade´i menukaim teos. Kuigi see on üsna tüüpiliselt sade´ilik raamat, erineb ta teistest sellepoolest, et vooruslik minajutustaja ei nimeta ühtegi kehaosa ega tegevust õige nimega, vaid kasutab metafoore.Vahetult enne selle romaani ilmumist teatas de Sade põnevuse üles kruvimiseks ühele oma tuttavale: «Praegu trükitakse ühte minu romaani, aga see on liiga amoraalne, et saata seda nii arukale ja kombekale inimesele nagu Teie. Mul oli raha vaja, mu kirjastaja palus mult midagi eriti pikantset, ja ma kirjutasin talle raamatu, mis suudaks kuradigi katku nakatada. Selle nimi on „Justine ehk Vooruse õnnetused“. Põletage see raamat ja ärge seda lugege, kui see peaks juhuslikult Teie kätte sattuma.»