Книги, похожие на «Daniel Glattauer, Hea põhjatuule vastu. Sari "Moodne aeg"»

Üksikisiku roll ajaloos on tihti väga suur. Eriti käib see riigijuhtide kohta. Nende otsustest sõltub, kas rahvas saab rasketel hetkedel toetuda oma riigile või jääb tal üle vaid võõraste armulikkusele loota. 1939. aasta sügisel Eesti valitsuse poolt langetatud otsusest, sõlmida Nõukogude Liiduga baaside leping, sai alguse alanduste tee kogu rahvale, mille kurbi mõjusid maitseme praegu ja ilmselt veel kaua tulevikuski. Päts ja Laidoner koos võinuks toimida ka teisiti. Sellisest teisest võimalusest räägibki see raamat.

Saagalik romaan «Serafima ja Bogdan» jälgib Peipsiveere külaelu arengut II maailmasõja lõpust Nõukogude Liidu kokkuvarisemiseni. Teose keskne teema on vastutuse võtmine enda elu eest. Peipsiveere vanausulised, kes elasid jumala hirmus ja armus, kaotavad Nõukogude võimu ajal moraalse pinna. Paljude jaoks saabub maailma lõpp. Etnograafiliselt tõetruul taustal rullub lahti ühtaegu traagiline ja koomiline lugu põlvkonnast põlvkonda kestvast kättemaksust. Värvikate külainimeste elufilosoofia avamine põimub kriminaalfilmilikult köitva tegevustikuga, vanatestamentlik õõv rahvaliku huumoriga, dokumentaalsus maagilise realismiga. Just sellist panoraamse haardega romaani on Eestis mitu kümnendit oodatud. Teos saavutas Eesti Kirjanike Liidu 2017. aasta romaanivõistlusel esikoha.

Mulle meeldib mõelda, et meie elus ongi peatükid. Mariannel on elus olnud kaks suurt peatükki – ajakirjandus ja poliitika. Ootan kannatamatult, milline saab olema kolmas.Neeme RaudVäga huvitav ja kaasahaarav lugemine. Eriti meeldisid mulle peatükid, milles on kirjeldatud eurosaadiku tegevust nii Brüsselis kui ka esindajana kolmandates riikides. Koduses Riigikogus toimuv ja erakondade omavahelised nääklemised on kajastatud iga päev japõhjalikult pressis, aga Brüsseli „köögipool“ ei ole leidnud enne sedavõrd põhjalikku käsitlust. Aitäh, Marianne!Ruth OltjerMarianne Mikko on pannud kirja oma loo senisest tegutsemisest nii Eesti poliitikas kui ka Euroopa Parlamendis. Ta on teinud seda kire ja tugeva isikliku positsiooniga. See teebki Marianne Mikko mälestused lähiajaloost hästi loetavaks, omanäoliseks ja emotsionaalseks.Puudutab see siis erisuhet Pärnumaa kaluritega, Gandhi taskuräti lugu või Põhja-Korea-visiidi liigutavat lõppu. Neid ja teisi lugusid on autoril palju rääkida. On nii üllatusi kui ka äratundmist.Urmas Paet