Книги, похожие на «Daniel Glattauer, Hea põhjatuule vastu. Sari "Moodne aeg"»

Romaani „Uue Maailma hällilaul” tegevus paigutub enamjaolt aastatesse 1940–1945 ning selles räägitakse Uue Maailma linnajaos Suur-Ameerika tänaval asuva üürimaja asukate elust ning saatusest. Raamat algab 1940. aasta ülestõusmispühade eelse ajaga ja lõpeb sisuliselt sõja lõpuga. Kokku põrkavad erinevad maailmavaated ja generatsioonid, ent lõppkokkuvõttes on kõik kannustatud vaid soovist selles ajas ellu jääda. Toona üleskeerutatud madalaimad instinktid tõid inimestest välja halvima ja ka parima, mis piiratud oludes ja võimalustes leiduda võis, ning see kajastub ka selles loos.Teos on kirjutatud, mõeldes 1940.–1941. aasta sündmustele, mil Eestis muutus riigikord ja ühtlasi põhjalikult ka kogu rahva elu. Rõhk ei ole sõjasündmustel, vaid toonasel olustikul, mille edasiandmiseks on kasutatud mälestusi nendelt, kes ise selles ajas elasid.

Kreeka müüdid on kaunid, verised, romantilised, siivutud ja lõputult traagilised. Tuntud koomiku Stephen Fry poolt ümber jutustatuna saavad nad veelgi enam värve ja muutuvad veelgi enam sõltuvust tekitavateks. Majesteetlik ja naistemaias Zeus, armukade Hera, armutu Artemis, särav Apollon ja paljud teised tuttavad, kuid siiski kauged tegelased saavad inimliku näo ja ärkavad taas kord ellu. Raamatust, kus jutustatakse Kreeka jumalate, titaanide ja teiste ajaloo koidiku müütiliste olendite sünnist ja elust enne inimesest kangelaste tulekut, saame muuhulgas teada, miks pole mõistlik oma naist pahandada, isegi kui oled suur jumal Uranos, miks valmistas Athena sünd jumalate kuningale Zeusile omajagu peavalu, miks ei ole olemas rohelisi ja koobaltsiniseid inimesi ning palju muud.E-raamat ei sisalda pilte ja illustratsioone.

Jaan Kaplinski filosoofiline jutustus.

Kunstnikust kirjaniku Toomas Vindi kogumik „Kunstniku elu“ sisaldab jutte ja mälestusi, mille ainestik tuleneb nii meie igapäevasest elust kui ka kunstimaailmast, mida autor ise läbilõhki tunneb.„Kunstniku elu“ on Toomas Vindi kahekümne esimene raamat.Viimaks, kui olin lõplikult otsustanud häirivatest pükstest lahti saada, need ihuvärvi pealt maha pesta, helises uksekell ja ateljeesse vajus Kunstnike Liidu sekretäri Heinz Valgu juhtimisel salkkond prantslasi. See oli väliskülalistele läbiviidav nomenklatuurne meelelahutusprogramm – näidata, kui tublilt ehtsad ja elusad nõukogude kunstnikud tööd teevad. Meie ateljee asus Kunstihoones ja seetõttu olime taolisteks üritusteks kerge saak. Prantslased uurisid esmalt huviga, kuidas nõukogude kunstnikud välja näevad, seejärel uudistasid, mida nad teevad ning vahtisid nii lähedalt kui ka kaugelt mu valmivat maali.Ootamatult ütles Aili: „Kuule, sellele figuurile teksad ikka ei istu, äkki sa võtad need tal jalast.“„Paistab, et sul on tuline õigus,“ tähendasin ma kukalt kratsides, tegin lapi tärpentiniseks ja pühkisin hommikul maalitud teksad maha. See võttis aega mõnikümmend sekundit, misjärel kõlas ateljees üksmeelne ahhetus. Maali esiplaanil seisis nüüd palja ümariku tagumikuga naine.Katkend raamatus sisalduvast autobiograafilisest novellist „Näitus Pariisis. Montparnasse’il.“