Книги, похожие на «Mark Kurlansky, Havanna. Subtroopiline deliirium»

Mida Iirimaa endast kujutab? Ilmselt ujuvad seda saart mainides silme ette pildid liigagi rohelisest loodusest, härjapõlvlastest, silmatükkivalt punastest juustest, sulnistest mägedest ja Guinnessi õlust. See kõik on muidugi väga pinnapealne. Ja mina üritan sellist pinnapealsust omamoodi korrigeerida.Mind pandi Iirimaal p ä r i s e l t tööle. Ma jagasin korterit ööklubides poksida armastava iirlasega; aitasin kaugelt maalt pärit prostituudil oma teadmata Iiri väikelinnas maad kuulata; mind kahtlustati maffiavõsukese peksmises ja poolakaks olemises. Mu lugudesse mahuvad kummituskoer ja delfiin, kes pole normaalne. Kirjutan läbi irooniaprisma Eduard Vildest, hostelitest, oma eluraskustest võõral maal ja Iirimaa ajaloost. Kirjutan ka armastusest. Üritan keskenduda päris Iirimaa inimestele, päris probleemidele, päris eludele.Iirimaal oleks minu kohta ka kindlasti üht-teist öelda, aga õnneks saan ainult mina seda teha. Ebavõrdsus, mis mulle ainult kasuks tuleb.

Postkastist leitud kogukas ümbrik toob ootamatu elutee muutuse. Meie aeg Rootsis, kuhu olime läinud, et vältida Tomi värbamist Nõukogude armeesse, jääb väga lühikeseks. Uueks koduks saab ühtäkki Kanada, mis kauge ja võõrana on meile varem seostunud vaid lumiste väljade ja kurjade huntidega, kuid tegelikkuses üllatab oma soojuse ja sõbralikkusega. Maailmapildis peaaegu nähtamatu Kanada peidab endas palju põnevat. Siia sattunud rahvad hoiavad alles oma kombeid ja traditsioone, moodustades kirju mosaiigi indiaanlaste ja inuittide kõrval. Kuidas aga kasvavad üles sisserännanute lapsed? Kellena tunnevad end minu Kanadas sündinud tütred – eestlastena või kanadalastena? Ja mida tähendab meile sattumine euroopalikust monokultuursest Eestist paika, kus täiesti erinevad kultuurid on läbisegi just nagu „Star Trekis”?

James Cooki tuntus põhineb kolmel ümbermaailmareisil, mille ta sooritas aastatel 1768–1779. Cook uuris põhiliselt Vaikse ookeani saari (Hawaii, Uus-Meremaa ja paljusid teisi Polüneesia saari), Põhja-Ameerika rannikut, Austraalia idarannikut jne. Ta üritas avastada ka lõunamandrit ehk Antarktist, kuid see tal ei õnnestunud.Cook erineb enamikust tolleaegseist meresõitjaist oma väidetavalt inimlikuma iseloomu pärast. Ta ei olnud konkistadoor. Pärismaalaste vastu kasutas ta vägivalda vaid siis, kui muud võimalust ei olnud. Väidetavalt püüdis ta õpetada Polüneesia pärismaalastele kartulite ja sigade kasvatamist, et võõrutada neid kannibalismist.Cookist on loodud palju legende ja tema nimele kirjutatakse tihti avastusi, mis ei ole tema tehtud. Kuulsaim näide on Hawaii saared, mis on eurooplastele avastatud hoopis hispaanlaste poolt. Legendidele Cookist lisab loomulikult värvi tema traagiline surm Hawaii saartel 1779. aastal. Tõenäoliselt nägi tulevane meresõitja merd esimest korda umbes 15-aastasena, ehkki ta sünnikodu oli merest vaid kümnekonna kilomeetri kaugusel.Cookil ei olnud juhendajaid, ta oli iseõppija. Tal olid head teadmised astronoomiast, topograafiast, hüdrograafiast, navigatsioonist jms. Tõenäoliselt ei olnud tema teadmised väga põhjalikud, sest teoreetilist haridust mõnes mereväeakadeemias vms õppeasutuses polnud ta kunagi saanud. Tema haridustee piirdus mõne aastaga külakoolis. See-eest olid ta teadmised praktikule omaselt kindlad ja hästi omandatud. Cooki töid iseloomustab erakordne täpsus ja hoolikus. Tema koostatud kaarte Newfoundlandi ranniku kohta kasutati isegi 20. sajandi alguseni!Tavaliselt tuuakse Cooki merelemineku peapõhjusena välja tema armastust mere vastu. See võib muidugi tõsi olla, kuid tõenäolisem on see, et tal ei jäänud teist valikut. Nimelt oli ta tõsiselt tülli läinud oma tööandjaga. Cook töötas 1746. aastal Staithesi-nimelises kalurikülas poesellina. Tekkinud olukorrast ei näinud ta muud väljapääsu, kui pani end kirja laevapoisina Whitby-nimelises sadamalinnas. Seega algab Cooki meremehestaaž 17-aastasena.

Mida otsib Kesk-Eesti metsade vahel kasvanud tüdruk 25 miljoni elanikuga hiigellinnast, kus majad ulatuvad taevani ja tipptunnil müttab metroojaamas terve Eesti elanikkonna suurune inimhulk?Otsus Shanghaisse kolida oli teadlik valik. Tahtsin sukelduda täiesti teistsugusesse keskkonda ja selle endale „kodustada”. Mitte ühte sulada ega shanghaistuda, vaid vaadelda, kogeda ja aktsepteerida, et inimsuhted ja riigikord võivad toimida totaalselt teisiti, kui meie oma mätta otsas harjunud oleme.Esialgu plaanitud paariaastane periood Shanghais on märkamatult veninud üle kuue aasta pikkuseks ja mahutab hulganisti erilisi elamusi: töötamine EXPO-l, esimese rahvusvahelise konverentsi juhtimine, kaasalöömine maailma kõrgeimal trepijooksul, lähitutvus kohaliku haiglasüsteemiga ja palju muud. Ja kõige selle kõrval olen tõdenud, et Shanghai on hoolimata suurusest ja eksootilisusest üks turvaline ja sõbralik linn.

Egiptus ahvatleb turiste igikestva päikesepaiste ning püramiididega. Kõrberiigi pealinn Kairo oma 20miljonilise elanikkonnaga on aga parasjagu nii suur, kirev ja võimalusterohke, et pakub läbi paksu sudu paistva päikese ka ridamisi muid ahvatlusi: kulinaarseid, kultuurilisi ja karjäärilisi.Minu abikaasat ahvatles töö Kairo Saksa ülikooli juures, mind võimalus kolida vaikselt suikuvast Saksa kolkalinnast pulbitsevasse maailmametropoli.Peale esimest suurt ehmatust ning otse silme ees terendavat igavusesurma osutus Kairo kokkuvõttes heldeks võõrustajaks: huvitavate sündmuste jadal ei paistnud lõppu tulevat, neist kõige põrutavam oli kahtlemata sattumine araabia kevade keskmesse. Kahe ja poole aastasele ajateljele mahtus veel kõvasti action’it alates meie kolmanda lapse sünnist Niiluses asuval Manyali saarel, lõpetades Saksa kiriku kolihunnikust leitud klavessiini elustamise või eesti laste laulu- ja mänguringi vedamisega.Saale Fischer