Книги, похожие на «Hans Karro, Pajatusi Palgimäelt»

Andrei Hvostovi lapsepõlv möödus salapärases kinnises Kirde-Eesti linnas Nõukogude Liidu aatomitööstuse tehase kõrval. Tema lood räägivad eestlastest, venelastest, külmast sõjast, seriaalikangelastest, välismaa asjadest, „päris"-Eestist, mis jäi väljapoole Sillamäed; juttu tuleb ka Sinimägede lahingutest, Vaivara koonduslaagrist ja muust sõjapärandist. Need lood avavad eesti lugejale uusi tahke, samas pakuvad mitmedki kuuekümnendail sündinute põlvkonna mured-rõõmud laiemat äratundmist. Autorile omases kreissae-stiilis lõikavad mitmed teemad sisse ka tänapäeva Eestisse ja lahkavad eestluse olemust, jätkates tema raamatu „Mõtteline Eesti” probleemistikku.

“Olen naine, olen eestlane, olen kahe lapse ema, olen abikaasa, olen tütar ja olen õde, olen tädigi, olen inglise keele filoloog ja tõlkija, olen raamatukirjutaja ja blogija, vahel koguni ajakirjanik, olen, olen, olen…. Ent kui ma ütlen, et olen moslem, siis olekski justkui kõik öeldud,” kirjutab Nele Siplane raamatu sissejuhatuses. Raamat annab ülevaate islami olemusest, rääkides samas ka autori enda teest islamini, seda üldse mitte ainuvõimalikuks teeks pidades. “Inimesed ikka leiavad endale teeviitu, mille suunas edasi minna, olgu selleks siis islam või budism või mis tahes õpetus. Islam tuli minu ellu ajal, mil vajasin edasiminemiseks eneseusku, mõtestatust, turvalisust, loogilisust, tugevaid seinu oma tulevasele majale. Kõike seda olen ma islamist ka leidnud, ja seeläbi ka rahu ja tasakaalu. Islam tähendab mulle ennekõike siiski eluviisi kui sellist. Tähendab juhatust, mille järgi rahujalal elada,” kirjutab ta. Raamatu sõnum on, et iga päev on uus päev, on uus algus, on uus võimalus. Iga päev on parim päev ja täna on esimene päev nende päevade jadas. Autorist: Nele Siplane on Egiptuses El Mansūras elav eestlanna, kellelt on varem ilmunud raamatud “Egiptimaa. Eestlanna Elu loori varjus”, “Egiptimaa II. Eestlanna ja tuhat üks ööd” ning kes on kokaraamatu “Araabia köögi radadel. Egiptuses ja Marokos” kaasautor.

Usun, et iga inimene sünnib ilma elusa loomuga – võib-olla sellepärast ongi elu surnuna surmast raskem taluda. Kui aga lootus kaob – mitte nii, et kaob ja läinud ongi, vaid tärkab hommikul ja sureb lõunaks, tärkab hommikul ja sureb lõunaks, tärkab hommikul, ja sureb … ja nõnda iga päev, kuni päevadest saab kuu ja kuudest aasta ja aastaidki võib juba kümnetesse jagada, kaotab inimene iga lootuselinnuga ka tükikese iseendast, aga ei saa ju nõnda olla, et nii peabki olema? Aigi Vahingu esikromaan Valik räägib paranemisest. Paranemisprotsessi mõõnadest ja tõusudest, saavutustest ja tagasilangustest. Valik ei anna vastuseid, esitab aga terve rea küsimusi, ning ärgitab lugejat küsima ka endalt: on´s elu piinadega hädavajalik või saab teistmoodi ka? See on nagu viitsütikuga pomm, ütleb kirjastaja Tiina Ristimets. Plahvatusohtlikult aus ja imetlusväärselt julge teos paranemisprotsessist. Aigi Vahingult on ilmunud terve rida kolumne, intervjuusid, reportaaze, esseesid (1996-2009) erinevais Eesti väljaannetes. Valik on autori esikromaan ning räägib puhastumisest. Vahing on New Yorgi välispressikeskuse liige ning töötab hetkel vabakutselise ajakirjanikuna ja varikirjutajana. Autor elab Brooklynis, New Yorgis.

See on lugu lastest, kes kistakse ajaloo pöördelisel hetkel elu hammasrataste vahele. Käib Teine maailmasõda. Sadakond eesti last evakueeritakse Venemaale. Aeg on heidutav, aateline, surmatoov, kuritegelik, aga neile lihtsalt lapsepõlv.Sattusin raamatu tegelastega kokku ajal, mil rahvas laulis öistel laulupidudel, maa oli vabadusihast tiine, meedia kees poliitikast. Kuues meel ütles, et sellest inimlaste peal läbiviidud ebatavalisest eksperimendist ei saa mööda minna. Salvestasin ja panin kirja, mis sest, et tol hetkel tundus lugu mulle endalegi minevik, mil juba hall habe suus. Aeg polnud veel küps meenutusteks. Kas neid lapsi päästeti või represseeriti, õpetati või loputati, keelitati või sunniti? Ja samas on loos kuhjaga koomikat. Ilma huumorita oleks juhtunut võimatu seedida.Siin on kirjas tõestisündinud episoodid. Tegelaste jutustusi on tihendatud, nimesid muudetud. Loo igas tegelases võib olla midagi mitme reaalse isiku saatusest.Võiksin kujutleda ennast kirjanikuks. Aga seda ma ei ole. Saan esitada vaid ajakirjaniku fiktsiooni, vaadata suuri sündmusi tavaliste inimeste seisukohast.