Книги, похожие на «Jacob Grimm ja Wilhelm Grimm, Hans ja Grete»

Teater on saast.Teater on armastus.Teater on ajaraisk.Teater päästab elusid.Olles pühendanud enam kui pool oma elust näitlemisele, lavastamisele ja näidendite kirjutamisele, jõudsin küsimuseni, mis mõte sel kõigel üldse on. Jäin vastuse võlgu.Tulemuseks on raamatutäis isiklikke, torkivaid ja sapiseid kirju, sest kuidas teisiti neid armastuskirju kirjutatakse? Huulepulgajälgedega ja lõhnastatud paberil? Unustage ära.

Marusja Klimova on marginaali ja dekadendi mainega kirjanik. Tema raamatud kutsuvad lugejais esile täiesti ettearvamatuid reaktsioone: hämmingust ja nördimusest fanaatilise kummardamiseni, kuid ükskõikseks ei jäta need kedagi. Tuntud on ka tema hiilgavad Louis-Ferdinand Céline’i, Jean Genet’ ja teiste prantsuse kirjanike tõlked. 2006. aastal autasustati Marusja Klimovat Prantsuse kirjanduse ja kunsti ordeniga.„Blondid elajad” on Klimova autobiograafilise triloogia kolmas raamat. Romaani tegevus leiab aset 1990. aastatel, Venemaa jaoks pöördelisel kümnendil, millele Marusja heidab nähtava pingutuseta pilgu teise aastatuhande lõpu kõrgustest. Kirjaniku loodud Vene uusdekadentidest ja transvestiitidest tegelaskujud, kes vahetavad mängleva kergusega maske ja kostüüme, sobivad ülimalt hästi tolle kümnendi globaalse karnevali õhustikku. Esmakordselt 2001. aastal väikses tiraažis ilmunud „Blondid elajad” sai vene kirjasõna kõige nõudlikumate nautlejate seas kohe kultusraamatuks.Klimova autobiograafilise triloogia esimesed kaks romaani, „Siniveri” ja „Majake Bois-Colombes’is”, on eesti keeles ilmunud Loomingu Raamatukogus.

Nimeka režissööri, lavastaja ja näitekirjaniku Ingmar Bergmani (1918–2007) poolautobiograafilises teoses „Fanny ja Alexander“ avaneb laste pilgu läbi Ekdahlide teatridünastia igapäevaelu ja murdeliste sündmuste jada, mida saadab ja peegeldab Shakespeare’i „Hamleti“ lavastamine pereisa juhitavas teatris. Enda sõnutsi on Bergman maalinud teoses oma lapsepõlvemaailma, püüdes tabada noorusaja paikade, inimeste ja ootamatuste lumma, mille juurde ta mälestustes meelsasti tagasi pöördus. Samanimeline linateos, mille Bergman ise lavastas ja mida kriitikud on nimetanud tema hüvastijätuks filmikunstiga, jõudis kinodesse 1982. aastal ning pälvis võõrkeelse filmi Oscari.

Eva Koffi romaanis „Sinine mägi“ põimuvad 20. sajandi lõpu- ja alguskümnendid: 90ndad – peategelase, meditsiinitudengi Liisi üliõpilaspõlv, 20ndad – tema vanaema Elfi noorusaeg, Esimese ilmasõja eelne aeg – vanavanatädi Adele noorusaastad. Kolm noort naist, ja nende sõbrad-lähedased eluperioodil, mil tehakse elu suurimad ja tähtsamad valikud, leitakse oma tee ja kaaslased sel teel. Aga milline ka ei oleks aeg, millistel väljadel ka ei peetaks suuremad lahingud, kuhu ka ei oleks jõudnud teadus, ja mida ka ei suudaks arstid inimese ravimisel, inimese hing oma põhiolemuselt on ikka sama – igatseb õnne, armastust ja lähedust. Stiilitäpselt kirja pandud “Sinine mägi” suudab ellu äratada lähemad ja kaugemad ajad, sise- ja kahekõned 20ndate keeleuuendusest 90ndate kõnekeeleni. «Eva Koffi „Sinine mägi“ pakub veenva vaate inimlikule lähedusele. Lugedes romaani tegelaste omavahelistest liginemistest ja eemaldumistest, kerkib silme ette köielkõnd, tasakaaluharjutus kahele, mida tuleb õppida käigu pealt – armastuses ei viida läbi õppusi. Läheduse mõistmine on ühtlasi lähedaste lõppematu mõistatamine, ikka jääb midagi üle või vajaka. Ent samas võib Koffi romaan viia mõttele, et isegi kui armastuses pole täielik tasakaal võimalik, võib vääratades avaneda uus suund, kaaluta olekus selguda asjade tegelik kaal.»Jan Kaus Eva Koff (snd 1973) on kirjutanud mitmeid näidendeid ja lasteraamatuid. „Sinine mägi“ on tema esimene romaan. Teos pälvis Eesti Kirjanike Liidu 2017. aasta romaanivõistlusel teise koha.

Kord astunud Käina mees mööda teed ja leidnud surnud varese. Mees pistnud varese tasku ja sõnanud: „Ähk läheb tarvis…“Ähk läheb tarvis, mõtlesid ka Hiiumaal Soonlepa talukohas varem elanud kokkuhoidlikud inimesed, kes kõike ise valmistasid, kogusid, korjasid ja tänu kellele võiks siin kas või oma muuseumi teha.Ähk läheb tarvis, mõtles üks mees ja otsustas ehitada veidra isemajandava keramaja. Seesama mees mõtles, et naistki võib tarvis minna, ja nii jõudsin tema tuules mina mandrilt Hiiumaale. Nüüd mõtleme koos, et ähk läheb siinsesse kõrvalisse saarenurka tarvis kultuurielu – Soonlepa mõisalauta jõuavad muusika, teater ja ühepäevakohvikud.Ähk läheb meid tarvis, mõtlevad hiidlased, see täiesti oma nägu rahvakild, kelle visadus, töökus ning naljalembus on teada ja tuntud. Kui ääremaastumine hoogustub, kui kivilinna kutsuvad tuled meelitavad, kui ühendus mandriga on alailma heitlik – kui kaua suudavad hiidlased uskuda, et neid tarvis läheb…?Nad teevad end aga jonnakalt suure maa inimestele kuuldavaks ega lase oma olemasolu unustada. See mulle nende juures meeldibki.Raamatuga tähistame Eesti 100. sünnipäeva.