Книги, похожие на «Hannes Võrno, Missioon»

Teise maailmasõja ajal Saksamaal sõjaväes ja hiljem sõjavangis viibinud Karl Laane 16 kaustikut või „sõjamärkmikku“ käsitlevad ajavahemikku juulist 1944 kuni 1947. aasta veebruarikuu esimese pooleni. Käesolevas raamatus on esimesed seitse neist, mis kirjeldavad aega juulist 1944 kuni juulini 1945.Märkmikud leiti 21. sajandi algusaastatel, kui Karl Laane poeg Lauri-Enn hakkas korrastama isast järelejäänud mahukat dokumendi- ja fotoarhiivi. See oli äärmiselt haruldane leid. Mitte ainult, et sõja lõpust oli päevikute leidmise ajal möödas üle 60 aasta. Üldjuhul on armeedes sõduritel ja ohvitseridel päevaraamatute pidamine keelatud, sest need võivad taganemise ajal või muudel asjaoludel sattuda vastase kätte ja anda neile hinnalist teavet. Karl Laane viibis Saksamaal erinevates väljaõppelaagrites, osales mitmetes sõjasündmustes, ta üksus saadeti Taani, kust ta sõja lõpupäevade kaoses Saksamaale tagasi tuli, ta langes sõjavangi ja elas erinevates vangilaagrites – sellistes olukordades on lugematu hulk võimalusi, et märkmed võivad kaotsi minna. Kuid koju need märkmikud omal ajal jõudsid ja nii annavad need haruldaselt huvitava pildi tolleaegsetest sündmustest. (Küllo Arjakase eessõnast)

Enamasti ei kahetseta seda, mis on tehtud, vaid seda, mis on tegemata jäänud. Petr Ludwigi raamat „Lõpp edasilükkamisele“ paljastab põhjused, miks pühendame arutult palju aega edasilükkamisele, ning annab kätte relvad, millega see tüütu vaenlane lõplikult alistada.Raamatu idee sai alguse hetkest, mil selle autor seisis ootamatult surmaga silmitsi. Ehmatav kogemus viis mehe mõttele, et kui aeg kord minna, tahab ta seda teha teadmisega, et elatud on täiel rinnal. Peagi selgus aga, et just lõputu edasilükkamine on põhjus, mis ei lase sel plaanil sündida. Pideva edasilükkamise üheks põhjuseks on aina paisuv valikute võimalus, mida elu meile lahkelt serveerib. Kui vanasti sai kõhu täis andidest, mida sahver pakkus, siis nüüd paiskab parimad palad koju kätte toov äpp gastronoomilisele rännakule, millel vaid fantaasia piiriks. Kuid ühes sellega seisame silmitsi ootamatu probleemiga: mida rohkem on valikuid, seda raskem on otsuseid langetada. Tekib otsustamishalvatus. Kõikide võimalustega arvestamine nõuab lihtsalt tohutult energiat, mistõttu tekib pidurdamatu kiusatus otsustamine sootuks edasi lükata. „Lõpp edasilükkamisele“ on jaotatud neljaks võrdlemisi iseseisvaks osaks. Neist esimene keskendub motivatsioonile ning aitab lugejal luua oma visiooni. Teine lahkab distsipliini olemust, pakkudes selgeid meetodeid, mis aitavad edasilükkamise ja ajajuhtimisega seotud väljakutseid hõlpsamini lahendada. Lisaks leiab lugeja siit eest praktilisi suuniseid, mille abil positiivseid harjumusi luua ning negatiivseid üle parda visata. Kolmas osa kirjeldab viise, kuidas tõhusamalt läbikukkumistele ja pärssivatele välismõjudele vastu seista, et kätte võideldud õnne ja tasakaalu hoida. Ning viimane osa keskendub küsimusele, kuidas meid ja ümbritsevat maailma puudutavaid ebatõeseid arusaamu läbi närida, sest vaid siis saab neid hoogsalt kõrvaldama asuda.Tuntud filosoof Arthur Schopenhauer on kord öelnud: „Miski pole keerulisem, kui väljendada olulisi ideid nii, et kõik neid mõistaksid.” Autor on seda tõde igal sammul silmas pidanud, tuues teadusmaailma viimase sõna lugejani muu hulgas ka lennukate üldistavate illustratsioonidena. Seda ikka selleks, et iva hoogsamalt haarata ning talletada.

Jaan Kiivit, hilisem peapiiskop, oli Uku Masingu õpingukaaslaseks TÜ usuteaduskonnas. Käesolev raamat on aastakümneid kestnud kirjavahetuse üks pool. Kirjad on intensiivsed hinnangud enesele, ümbrusele, ajale ja inimestele – pooleldi luule, pooleldi dokument. Kirjad valgustavad muuseas ka Masingu õpinguaastat Saksamaal hitlerismi sünniajal.

Selle loo keskmeks on ühe lapse maailmanägemine, mille lõhub järsku suur sõda. Minajutustaja on pärit Setumaalt, poeetilisest paigast, kus on elanud nõiad ning alguse saanud legendid ja rahvapärimused, aga ka rahvuslik käsitöö, vanad pulmakombed, lõõtspillimäng, leelotamine, improviseeritud laulmine ja ainuomane kokakunst. Põlvest põlve on see edasi kandunud, sajandeid elus püsinud. Laiema loetavuse huvides olen kirjutamisel loobunud murdekeelest, setu keel on eestlasele salapärane ja võib-olla ka liiga raske. Olgu siis nii. Nasta Pino, sündinud 1934 Mikitamäe vallas Setumaal.

Meie meelel on suurem infotöötlusvõime kui kõigil Maal leiduvatel arvutitel, ruuteritel ja internetiühendustel kokku. Näiteks on aju tillukeses, umbes liivatera suuruses tükikeses sada tuhat neuronit ja miljard sünapsi, mis kõik omavahel infot vahetavad. Aju on meele superarvuti, mis võib siduda sada triljonit bitti infot.Niisiis on meie kasutuses hämmastav võimsus, aga kuidas me seda kasutame? Meelt saaks kasutada palju paremini. Umbes poole ärkveloleku ajast mõtleme millelegi muule kui hetkel toimuvale. Sageli püüame teha mitut asja korraga, kuid hiljutised uuringud näitavad, et selline rööprähklemine vähendab märkimisväärselt meie üldist jõudlust.Me teadvustame vaid murdosa sellest, mida mõtleme, tunneme ja tajume, seepärast me enamasti ei märkagi, kuidas käitume ja miks just ühel või teisel moel. Seda võiks võrrelda olukorraga, kus meie käsutuses on suur moodne kruiisilaev, kuid ookeanireisi asemel popsutame sellega ainult sadama läheduses.Meel töötab suurema osa ajast automaatselt. Me ei teadvustagi seda ja püsime seetõttu harjumuste kitsas ringis. Vaimselt, emotsionaalselt ja käitumuslikult toimime ikka nii nagu alati – ja ka tulemus on selline nagu alati.Mõnikord õnnestub küll piiridest välja murda ja midagi teisiti teha, kuid suure tõenäosusega ei saa neist uutest lahendustest ja headest kavatsustest harjumust ning automaatrežiim jätkub. Siiski saame palju paremini toimida, tuleb ainult õppida oma meelt tõhusamalt kasutama.Selle raamatu eesmärk on aidata meelel automaatrežiimist sagedamini välja tulla. Seda on võimalik teha ja see muudab elu palju paremaks. Muutume paindlikumaks, meie suhted on tugevamad ja me suudame ootamatute olukordadega paremini toime tulla. Oleme erksamad, elavamad ja loovamad. Selleks on vaja pühenduda raamatus toodud nõuannetele vaid 10 minutit päevas.