Книги, похожие на «Hannes Võrno, Missioon»

“Kodanike riik” on justkui mõtteline järg Kalle Muuli varasematele raamatutele “Isamaa tagatuba” ja “Vabariigi sünnimärgid”, mis samuti räägivad Eesti poliitika lähiajaloost. Seekord keskendutakse Reformierakonna sünnile ja kujunemisele. Raamat algab erakonna vaimse eelkäija liberaaldemokraatliku partei asutamisega 1990. aasta märtsis ja lõpeb tänavu kevadega, mil peaministriks sai Taavi Rõivas.Autorile omases ühtaegu nii vahedas kui ka muhedas stiilis jutustatakse, kuidas tekkis mõte moodustada uus parempoolne erakond, mis loojate plaanides ei kandnud sugugi kohe tänapäeval nii tuntud ja ainumõeldavat nime. Selgub, milliseid kokkuleppeid ja järeleandmisi tuleb poliitikas nii mõnigi kord teha suuremate eesmärkide nimel ning kuidas pikka aega kavandatud poliitilised vangerdused vahel õnnestuvad, vahel aga võtavad sootuks ootamatu pöörde. Põnevat ja tempokat teekonda läbi 20 aasta toetavad faktirohked lisad ja ajaloolised fotod.

Kuidas rääkida oma lapsega nii, et ta sind kuulaks? Kuidas kuulata last nii, et ta tunneks, et teda mõistetakse? Kuidas lahendada probleeme ja konflikte perekonnas nii, et keegi ei tunneks end kaotajana? Dr Thomas Gordoni lastevanematele mõeldud programm õpetab, kuidas lastega tulemuslikumalt suhelda, ning pakub samm-sammulisi juhiseid, kuidas lahendada igapäevaseid tülisid. Raamatu keskmes on kolm mõistet – aktiivne kuulamine, mina-sõnumid ja kaotajateta konflikti lahendamise meetod.

Sel aastal tuleb kevad Krimmis teisiti. Naiste ja delfiinide asemel ilmuvad rohelised mehikesed. Ukraina ja poolsaare vahele veetakse piiritõkked ja suurtükid. Rannalõbude ja armurõõmude asemel puhkeb transpordi- ja elektriblokaad. Lapsed kutsuvad isa koju, kuid Vanamees ei raatsi maja maha jätta. Ka Ukraina naised jagunevad patriootideks ja separatistideks, kuid Krimmi pole kummalgi asja. Üksnes Zaporožje halastajaõde jätkab Vanamehe varustamist nii hinge- kui kehatoiduga. Kuni talle saabub sõjaväekutse. Krimmi vangil tuleb karikas põhjani juua.

Poolatarist kunstniku Irena Baruch Wiley (1906–1972) elusaatus oli kirju ja huvitav. Abiellunud 1934. aastal Ameerika diplomaadi John Cooper Wiley´ga (1893–1967), sattus ta mehe ameti tõttu maailma eri paigusse, üks põnevam kui teine. Wiley´del tuli elada ja töötada Stalini-aegsel Venemaal, Anschlussi-eelses ja aegses Austrias, Salazari-aegses Portugalis, Colombias, Panamas, Iraanis, lisaks reisid teistessegi riikidesse. Meile, eestlastele, on oluline tõsiasi, et aastail 1938–1940 oli Wiley Ameerika saadik Eestis (mida ta nimetab naeratavaks maaks) ja Lätis. Nõnda olid Wiley´d nii nende kahe Balti riigi sõjaeelse eluolu kui ka hilisema annekteerimise tunnistajaiks. Sellest kõigest ja paljust muustki jutustab Irena Wiley oma mälestusteraamatus „Kahekümne aastaga ümber maailma“. Diplomaadi naisena teab ta rääkida poliitikast, kunstnikuna näeb aga ka iga maa elu emotsionaalsemat, maalilisemat, inimlikumat poolt.