Книги, похожие на «Charles Perrault, Haneema jutud»

Mika Waltari üks tuntumaid romaane „Sinuhe“, mis kirjeldab arst Sinuhe elu ja seiklusi umbes 1390-1335 enne Kristust, on tegelikult eesti keeles juba ilmunud – 1954. aastal Kanadas, väliseesti kirjastuses Orto. Tõlke autoriks eesti lingvist ja keeleuuendaja Johannes Aavik. Tänaseks on Aaviku tõlge vananenud, ka on seal kasutatud mitmeid keeleuuendusi, mis kunagi käiku ei läinudki. Samuti on Aavik tekstiga üsna loominguliselt ringi käinud, seda kohati muutes ja kohati lõike vahele jättes. 1954. aasta väljaanne ja sellest 1991. aastal tehtud kordustrükk on Eestis ka haruldusteks muutunud ega ole laiemale lugejaskonnale enam kättesaadavad, seega on Piret Saluri uus tõlge sellest Waltari parimaks peetud romaanist tänaseks enam kui asjakohane.

Jaan Kaplinski esseistlikus raamatus «Isale» on kaks poolust. Ühelt poolt püüab ta avastadaoma Poola päritolu isa elu ja suguvõsa ning taastada isa kunagiste tuttavate mälestuste abiltema elu Tartus enne Venemaale vangilaagrisse saatmist. Teiselt poolt on raamat pöördumineisa poole, keda ta õieti ei mäletagi. Kaplinski kirjeldab isale oma elatud elu, arusaamistmaailmast ja suhteid lähedastega.

Nad on põlised oponendid. Michael on ufoloog, kes usub teiste maailmade ja tulnukate olemasolu. Roberta uurib meteoriite ja usub ainult seda, mida oma silmaga näeb. Tundub, et mitte miski ei suuda neid lepitada, kuni nad kohtuvad „Päikese pojaks” nimetatud meteoriidi kraatri juures. Võiks arvata, et see salapärane keha kukkus kosmosest tuhat aastat tagasi Maale just selleks, et need kaks põikpead kokku viia.

Calvadale’i markii jalutab peolt koju, kui ühest majast tormab välja neiu, kelle on paljaks röövinud üks araabia šeik. Markii, kellel on parajasti käsil kuulujuttude uurimine valgete orjakaubanduse kohta Marokos, pakub abi ja nõustub Narda vastumeelselt Fezi viima. Marokos peavad nad reisima vennaks ja õeks maskeeritult, et markii salajane missioon õnnestuks.

Keskealine Aliis on Prantsusmaalt koju tagasi tulnud ja oma elu uutesse rööbastesse juhtinud. Kuid ühel hetkel tuleb tal naasta lapsepõlvekoju – väikeasulasse, mida ta pole üle kahekümne aasta külastanud. Otsekui virvatulukesed meelitavad mälestused ta ohtlikule alale, kus peitub nii varjatud tundeid, aegunud kuritegusid kui ka võimalus leida tõeline armastus. Kõike seda muidugi siis, kui tal õnnestub toime tulla ootamatult kaela langenud elukoormaga.Müstikahõnguline, romantiline ja humoorikas „… kes pole kunagi söönud homaari“ on mõtteline järg Aliis Jõe 2017. aastal ilmunud teosele „Viimane laev“. Aliis Jõe on telerežissöör Elo Seliranna pseudonüüm.