Книги, похожие на «Andrzej Sapkowski, Haldjate veri»

Markii de Sade´i looming kuulub maailmakirjanduse kõige skandaalsema osa hulka. See on egoistliku mõnuõpetuse õigustus, mille tuum seisneb väites, et inimesed on sündinud erinevate kalduvustega ning igaühel on õigus oma kalduvusi järgides mõnu taga ajada.De Sade´i enda kohta on liikvel vastakaid arvamusi. On käsitlusi, mis annavad markiist pildi kui virilast ja impotentsusele kalduvast psühhopaadist ning naeruväärsest grafomaanist, kes täitis prostituutide piinamise eest pälvitud vanglapäevi ja oma isiksuse väärdumusest tingitud hullumaja-aastaid tekstuaalse eneserahuldamisega. Samas on temas nähtud vaprat vabadusvõitlejat ja peaaegu valgustuse ideelist juhti, kes oli hulljulgete mõtteavalduste tõttu sunnitud vaevlema ligi 30 aastat vanglaüksinduses; või erudeeritud ja sügavamõttelist filosoofi ning peenekoelist psühholoogi, kes oli oma kaasaegsetest tohutult ees; või lihtsalt geniaalset ja suurepärast kirjanikku. Perioodil, mil de Sade varjas end võimude eest La Coste´i lossis, palkas tema abikaasa talle seksuaalorjadeks lapsi, formaalselt muidugi teenijateks. Kui kõik seksuaalselt kuritarvitatud lapsed lossist põgenesid, jäi vabatahtlikult de Sade´i juurde üksainus tüdruk – Justine. «Justine ehk Vooruse õnnetused», esimene raamat, mis autoril õnnestus (anonüümselt) avaldada, on de Sade´i menukaim teos. Kuigi see on üsna tüüpiliselt sade´ilik raamat, erineb ta teistest sellepoolest, et vooruslik minajutustaja ei nimeta ühtegi kehaosa ega tegevust õige nimega, vaid kasutab metafoore.Vahetult enne selle romaani ilmumist teatas de Sade põnevuse üles kruvimiseks ühele oma tuttavale: «Praegu trükitakse ühte minu romaani, aga see on liiga amoraalne, et saata seda nii arukale ja kombekale inimesele nagu Teie. Mul oli raha vaja, mu kirjastaja palus mult midagi eriti pikantset, ja ma kirjutasin talle raamatu, mis suudaks kuradigi katku nakatada. Selle nimi on „Justine ehk Vooruse õnnetused“. Põletage see raamat ja ärge seda lugege, kui see peaks juhuslikult Teie kätte sattuma.»

Ottila Staverly arvab, et sureb nälga oma suures, kunagi uhkes kodus, mis on hoolitsemata, kuna pole raha. Tema isa, kuues baronet, on endast maha jätnud tohutu suured võlad ning ta vend püüab lõbutseda Londonis, lootes, et sõbrad toetavad teda. Imekombel saab Ottila teada, et multimiljonär Clint Wickham taastab Staverly endise hiilguse, lootes panna aluse dünastiale abiellumise kaudu hertsogi tütrega. Iirlane Patrick O’Kelly, kes korraldab Clint Wickhami asju, veenab Ottilat, et ta hakkaks Clint Wickhami väikese tütre guvernandiks ja luuraks mehe järel ebatavalisel ning pahatahtlikul kombel. Kuidas Ottila seob end multimiljonäriga ning päästab mehe tema vaenlaste käest, seda jutustab Barbara Cartlandi neljasaja neljakümne üheksas raamat.

Jaan Kaplinski filosoofiline jutustus.

„Peraküla” on Soome kirjaniku Tommi Kinnuse (1973) teine romaan, mis koosneb kahest omavahel põimuvast loost. Esimese algusest leiame pimeda tüdruku Helena, kelle perekond saadab ta 1950. aastatel Helsingisse erikooli. Teine lugu laotub lahti nelikümmend aastat hiljem, mil Helena vennapoeg Tuomas kolib samuti pealinna, et seal õnne leida. Õnnega on teatavasti keerulised lood ning lõpuks loebki see, kuidas säilitada eluraskuste keskel oma hääl.Tommi Kinnunen elab Turus ja töötab emakeele ja kirjanduse õpetajana. Kinnuse esikromaani „Nelja tee rist” (Varrak, 2015) peetakse Soome viimaste aastate üheks edukaimaks ilukirjanduslikuks debüüdiks ning teos kandideeris nii ajalehe Helsingin Sanomat parima esikteose kui ka Finlandia auhinnale. „Peraküla” võibki pidada „Nelja tee risti” mõtteliseks jätkuks: üks perekond, mitu lugu.

Oma kolmekümnenda romaani on Lõuna-Eesti kirjanik Marje Ernits pühendanud Eesti Vabariigi 100. juubelile ja valinud selle pealkirjaks Lydia Koidula tuntud luulerea. Loo tegevus toimub Eesti omariikluse algaastail vaheldumisi nii linnas kui selle lähistel maakohas.Pärast vana peremehe surma pärib Luige talu poeg Lembit, tema õde Erna kolib elama linna. Tartu Tütarlaste Koolis hea hariduse saanud Erna saab tööd kondiitrina, hiljem aga siirdub riigitööle. Kui ta kihlatu 1918. a Petrogradist naaseb, loodavad noored abielluda, kuid peigmeest tabab õnnetus ja ta ei jõuagi altari ette. Noor naine töötab püüdlikult ja raske haiguse kiuste jõuab elus iseseisvalt edasi. Vend Lembit on aga läbinisti talupidaja ning ta ei mõtlegi muust kui oma talust, maast ja kariloomadest, otsides võimalust oma unistuste teostamiseks. Eesti oma riigi loomine, Tartus sõlmitud rahuleping ja poja sünd innustavad teda talu majandamiseks mõndagi uut ette võtma, sealhulgas alustama tulutoova linakasvatamisega. Põnevaid uuendusi aitab tal ellu viia talu sulane, kes kaotas oma isatalu sõja päevil.Romaani tegelased on tublid Eesti inimesed, kes visa ja püüdliku tööga panid aluse noore riigi õitsengule ja kestmajäämisele.