Книги, похожие на «Andrzej Sapkowski, Haldjate veri»

Sebastian Bergmanist rääkiva sarja 5. raamat.Ulricehamnis leitakse ühest suveks suletud koolimajast tapetuna tuntud tõsieluseriaalis osalenu, keda on poltpüstolist pähe tulistatud. Ta on tooli külge kinni seotud, pandud istuma nägu nurga poole ja “tobumüts” peas.Tema seljale on klambritega kinnitatud test. Ilmselt pole tapetu osanud kuigi paljudele küsimustele vastata.Tegutsemisviis on väga sarnane nädal varem Helsingborgis toimunud mõrvaga ja appi kutsutakse mõrvajuurdluse osakond. Kõik viitab sellele, et tegemist on osava ja kavakindlalt tegutseva mõrvariga, kes ei plaani enne järele jätta, kui on oma sõnumi edasi andnud. Millegagi, mis lõpuks kogu mõrvajuurdluse osakonna eksistentsi ohtu seab.

“Üüriline” on metafoor, väljendamaks oma alale pühendunud kirjaniku seisundit meie riigis. Teda talutakse, aga temaga ei pea arvestama.Intrigeeriv tõsieluromaan piilub kirjanduselu kardinate taha ja ka toanurka, kus üüriline loob ja kiratseb. Huvitav, millisel teisel elualal on kõrgharidusega professionaali töötasu 1666 krooni kuus? See on romaan, mida peaksid lugema nii meie president kui ka peaminister, kultuuriminister ja kõik riigikogu liikmed.

Küllap tahaks iga inimene, et elu kulgeks rahulikus rütmis, ilma järskude kurvide ja muutusteta. Paraku alati ja kõigil see ei õnnestu – ja tavaliselt just mingi elumuutuse korral rändab mõte kõigepealt minevikku, tuues sealt esile palju niisugust, mis juba ajalukku peaks kuuluma. Olev ja Ervin olid noorpõlves töökaaslased ja lahutamatud sõbrad, aga nende eluteed hakkasid ühtäkki mitmeti erinevalt kulgema. Mehed jäid teineteisele võõraks, kuni aastakümnete pärast ootamatult kohtusid – mõlemad juba teist korda abielus ja täiesti erinevat elu elanud. See kohtumine tõi jällegi mõlemale põhjuse minevikku meenutada, möödunu üle järelemõelda ja nentida, et elu on olnud hallivõitu, aga ometi ka huvitavalt kirjulaiguline nagu Olevi koerake Muki, kelle mees on endale vanaduspäevil seltsiliseks võtnud. Nende elust läbi käinud naised ja suhted nendega on üks teemasid, millest kumbki meestest üle ega ümber ei saa – isegi siis mitte, kui juba paarkümmend aastat pensionil oldud.Sisust sõltuvalt on romaan omalaadse hakitud kompositsiooniga, mis on ajaliselt mitte-kronoloogiliselt ritta lükitud.

Romaan ühe hariliku eesti pere argipäevast. Reinu elu oli hiljuti täitsa korras: tubli naine, seksikas armuke, kolm armsat tüdrukutirtsu, mõnus korter koos kõige vajalikuga. Nüüd on tal korter põlenud, naabrinaisest armuke surnud, asjadest on järel vaid riismed. Paar nädalat hiljem saab surma ka talle väga lähedane vend. Kogu selle murekoorma keskel mõistab peategelane, kui olulised on suguvõsa ja perekond. Elu on nii seatud, et inimesed on abielus olles teineteisele raskustes toeks, isegi kui alati kõiges ühel meelel ei oldagi.