Книги, похожие на «Håkan Nesser, Intrigo»

„12 aastat orjana“ on New Yorgi osariigi kodaniku Solomon Northupi jutustus sellest, kuidas ta 1841. aastal Washingtonis rööviti ja 1853. aastal Louisianas ühest Punase jõe ääres asunud puuvillaistandusest vabastati. Solomoni saatuseks oli viibida vangistuses mitme peremehe omanduses. See, kuidas teda koheldi Pine Woodsis viibimise ajal, näitab, et orjapidajate seas leidub nii humaanseid inimesi kui ka jõhkardeid. Mõnedest neist räägitakse tänulike tunnetega, teistest seevastu meelekibedusega.

Ühel tavalisel suvehommikul läheb tulevane turundusjuht Lui suurde kaubanduskeskusse töövestlusele. Kuid ta ei leia ühtegi inimest. Muusika mängib, eskalaatorid töötavad, mäkis särisevad kuldpruunid friikartulid. Lui otsustab ootama jääda ja sätib ennast kaubanduskeskuses sisse. «Lui Vutoon» on noore mehe päevik maailmast, milles puuduvad inimesed, kuid asjad on alles. See on lugu elust ühtaegu külluslikus ja tühjas reaalsuses, kus staatusel pole enam tähendust, armastus räägib silikooni keeles ja päevade üle peavad arvet taevas tiirlevad linnud. Romaan võitis Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel esimese koha. Loeb Taavi Eelmaa.

Piret Bristoli kolmas romaan kirjeldab üliõpilaste elu Tartus 20. sajandi viimase kümnendi hakul. Suvest suveni 1989–1990 leiavad Leningradi (praeguse Narva) maantee tornühiselamus aset kõikvõimalikud sündmused nii provintsist saabunud minategelase kui ka vanade olijate, füüsika-üliõpilaste, elus. See oli aeg, kui Tartu tänavate veneaegsed nimed olid rahva mälus värskemad kui äsjase ümbernimetamise käigus taastatud ning Eesti kuulus veel Nõukogudemaa koosseisu, Poest sai kõike osta rublade eest, kuid ka valuutapoode tärkas nagu seeni pärast vihma; Toomkiriku varemed ja vana Werneri kohvik olid tellingutes ning ülikooli peahoone juurest viis raekoja platsile kitsuke tänav, mida rahvasuu kutsus Poola koridoriks. Perestroika ja glasnost olid juba oma vilju näidanud. Oli ilmselt lähedal aeg, kui üks poliitik võilattu sisse murrab. Kes see ikka ühiselamus võid sõi? Oli kaunis kevad, meie kahekümneaastased. Tehniline progress oli kohale jõudnud. Kõik oli alles ees.

Ulmekirjanduse sünni- ja arengulugu on sama põnev kui ulme ise. Vanad pulpajakirjad, kadunud maailmad oma dinosauruste platoodega, Tarzan ja inimahvid, Jules Verne’i majesteetlikud leiutised, aurupungi mehaanilised tehisinimesed, ajareisid ja Asum, tulevikuseks ja Veenuse džunglid, barbar Conan ja Robert E. Howardi müstiliselt realistlikud fantaasiamaailmad, tulevikku ette nägev ulme, Isaac Asimov, Poul Anderson, Ray Bradbury, Philip K. Dick, Michael Moorcock, George R. R. Martin, Jack McDevitt, Alastair Reynolds, Clifford D. Simak ja John Wyndham ning teised meil põhjusega armastatud ulmekirjanikud – kõik see moodustab omamoodi kaleidoskoopilise pildi ulmekirjanduse ajaloost, kaardistatud võlumaailma, mis oma kirjususes loob neist kaleidoskoobikildudest siiski tervikpildi kogu ulme ajaloost, alates H. G. Wellsist ja E. R. Burroughsist kuni Robert A. Heinleini ja Arthur C. Clarke’ini.Raul Sulbi (1977) on lõpetanud Hugo Treffneri Gümnaasiumi, õppinud Tartu Ülikoolis ajalugu ning töötanud aastaid ajakirjanikuna Sirbis ja Postimehes. Ta oli 1995. aastal Eesti Ulmeühingu asutaja ja esimene president ning aitas 1998. aastal käima lükata veebiajakirja Algernon, ulmehuviliste aastakokkutulekuid Estcon ning Eesti ulme aastaauhindade Stalker väljaandmist. Kirjastuses Fantaasia ilmuvad tema koostatud sarjad Orpheuse Raamatukogu, Täheaeg, Hirmu ja õuduse jutud ning Robert Silverbergi valitud teosed. Sulbi on koostanud ja toimetanud kümneid Eesti ja välismaiste autorite ulmeraamatuid: romaane, autorikogusid ja antoloogiaid. Ta on populaarse ajalooülevaate «Troonide mäng: Rooside sõjad Yorkide ja Lancasterite vahel 1455–1487» autor (Viiking 2016).