Книги, похожие на «Anton Tšehhov, Haigushoog»

„Sügistrummide“ teise raamatu juhatab sisse arusaamatu ja ärevust tekitav saadetis, mis saabub üle ookeani Brianna Randallilt Roger Wakefieldile. Viimane aimab tõtt, kuid ei suuda seda endale tunnistada. Teda juhatab edasi Fiona, kelles avanevad ootamatud küljed. Veel kord mõjutab sündmuste käiku ka mõlemast ajastust lõplikult lahkunud Geillis Duncan. Brianna on ette võtnud eluohtliku reisi ja Roger peab samuti eluga riskima, et talle järgneda. Noortele langevad osaks rasked vintsutused: võitlus rõugetega keset ookeani, õnnetust toovad kokkupuuted kuritahtliku Laoghaire’i ja Sephen Bonnetiga ning palju muud. Nende armastus pannakse kõige karmimalt proovile. Kõige raskemad katsumused võrsuvad aga salatsemisest, pooltõdedest, vääritimõistmistest, mille tagajärjed osutuvad mõnikord pöördumatuks ja peategelastel ei jää üle muud kui õppida nendega elama, leida lepitust enda ja saatusega. Uus Maailm saab taas kord uue elu ja uue alguse sümboliks.

Viis, kuidas Tregaroni hertsog vaatas Larentiat, pani neiu tundma, nagu oleks mees ta petuskeemist läbi näinud ning et ta teadis, et naine pole ei näitlejanna ega abielus.Hirmunud ja segaduses Larential on ees meeleheitele ajav valik. Kas ta jätkab valetamist, et päästa kaks väga erinevat inimest – oma vanaldane isa, kuningas Arturi legendide uurija, ja Gaiety teatri tantsutüdruk Katie King – piinarikkast surmast? Kas temast saab tõesti väljapressija? Teekond Garonite lossi viis Larentia tagasi Camelot’sse, kuid tal tuli ületada palju takistusi, enne kui legendides kujutatud armastus leidis hertsogi kuumades suudlustes tema jaoks tõelise elu.

August Gailiti (1891–1960) pikk kogu jäi omal ajal kergesti silma nii teatris, kontserdil, kohvikus kui ka tänaval. Samuti on ta andnud ohtralt võimalusi oma loomingu kohta midagi öelda ja kirjutada – kas riivamisi või hammustades, puudutades või analüüsides. Ja kaasaegsed pole neid võimalusi käest lasknud. Käesolev kogumik koondab üle viiekümne kirjutise Gailiti kaasaegsete ja ka hilisemate kirjutajate sulest. Tiitellehel on nad üles loetud kõik oma õigete nimede all, raamatu sisus poevad paljud pseudonüümide või nimetähtede taha peitu, et ilmumisandmetes toimetaja tahtel jälle lagedale ilmuda. Igaühel on oma arvamus, oma vaatenurk ja vaade ning jääb lugeja otsustada, kas kirjutajate ees seisis ikka see üks, mitmepalgeline Gailit või on nad iga kord enda jaoks välja mõelnud uue – tolle imelise asemele, mida nad tabada pole suutnud.