Книги, похожие на «Avo Kull, Haigla»

Eesti teadlaste läbimurre nanotehnoloogias on siia toonud teistmoodi rahasid ja uusi vajadusi. Sajandi viimase veerandi alguseks on praeguse Tamsalu kohale püstitatud hiiglaslik tehas. Koos teaduskeskuse, töölistele mõeldud elamiste ning organisatoorse ja meelelahutusliku infrastruktuuriga moodustub kõrge betoonmüüriga piiratud tehaselinn. Või Kummituslinn, Tondilinn, Maailmalinn, nagu seda kutsutakse väljaspool müüri.Keire on suurema osa oma teadlikust elust elanud just müüri taha jäävas linnas, alul omast tahtest, siis olude sunnil. Käesolevas raamatus jutustab naine isiklikku Tamsalu-lugu kirjade vahendusel oma elukaaslasele.Tondilinn – see oli Tamsalu teine nimetus neil linna algusaastatel. Siis kui tehasehooned alles kerkisid ja maa-alused trassid ehitati, siis kui linna veel eraautosid lubati ja sõjaväeline osa polnud arenenud tänasele tasemele – tol ajal juhtus seal liiga palju veidraid õnnetusi. Nüüdseks on linn õppinud, kohandunud ümber, valmistunud probleemideks ja samas neid märksa paremini vältiv. Mina ja veel paarkümmend õnnetut olime Tamsalu viimased „äärmised ebaõnnestumised” ja isegi meie tulime sellest siiski eluga välja! Vähemalt enamik meist, kuid nii on see vist alati nende suurte õnnetustega – ikka leidub neid, kelle jaoks tuleb abi liiga hilja või oskamatult.Mairi Laurik on võitnud Tänapäeva noorteromaanivõistluse teosega „Mina olen Surm” (Tänapäev, 2016). Tema romaan „Süsteem” (Fantaasia, 2016) märgiti ära Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel.

Mereäärse väikelinna ajaloolises häärberis ristuvad õige mitmest ajastust pärit inimeste, nii elavate kui surnute saatused. Häärberi nüüdisaegne omanik, Mari-Liisi kasuisa Ralf, ei taha kummitustesse uskuda, kuna elu on nendetagi keeruline – tema armastatu, Mari-Liisi ema Marelle, kes tüdrukupõlves lahke ja armas oli, kaldub aina enam nii seksuaalsetesse kui alkoholist tingitud liialdustesse. Kuidas on häärberiga seotud Miralda-memm, kes Mari-Liisile kõige raskemal ajal toeks oli? Mis on see saladus, mille ta endaga siit ilmast lahkudes kaasa viib? Kas vastab tõele, et lahkuja hing elab edasi mõnes ta lahkumise hetkel sündinud lapses, nagu Miralda-memm ise uskus? Selgus saabub alles viimastel lehekülgedel.(Anneli Sihvart, toimetaja)Margit Peterson on Pärnu kolumnist, literaat, poetess, kirjanik, Pärnu kirjandusõhtute peakorraldaja ja ema kahele täiskasvanud pojale. Igapäevastest tegemistest kirjutab blogis http://margitpeterson.blogspot.com

„Peraküla” on Soome kirjaniku Tommi Kinnuse (1973) teine romaan, mis koosneb kahest omavahel põimuvast loost. Esimese algusest leiame pimeda tüdruku Helena, kelle perekond saadab ta 1950. aastatel Helsingisse erikooli. Teine lugu laotub lahti nelikümmend aastat hiljem, mil Helena vennapoeg Tuomas kolib samuti pealinna, et seal õnne leida. Õnnega on teatavasti keerulised lood ning lõpuks loebki see, kuidas säilitada eluraskuste keskel oma hääl.Tommi Kinnunen elab Turus ja töötab emakeele ja kirjanduse õpetajana. Kinnuse esikromaani „Nelja tee rist” (Varrak, 2015) peetakse Soome viimaste aastate üheks edukaimaks ilukirjanduslikuks debüüdiks ning teos kandideeris nii ajalehe Helsingin Sanomat parima esikteose kui ka Finlandia auhinnale. „Peraküla” võibki pidada „Nelja tee risti” mõtteliseks jätkuks: üks perekond, mitu lugu.