Книги, похожие на «Juan Manuel Marcos, Gunteri talv»

Täheaja 18. köites on Eesti Ulmeühingu ja kirjastuse Fantaasia viienda jutuvõistluse võidutööd. Siit võib lugeda koloniaalajastu Hiina ülikuid teenivatest salapärastest tegelastest, aga ka detailselt ülesehitatud aurupunk-maailmast. Vaimukas jutus sõlmib kass kuradiga lepingu, mis ta omanikule pehmelt öeldes peavalu põhjustab. Modifitseeritud dissidendid võitlevad militaarvalitsuse vastu. Sõjaväelane satub postapokalüptilises Eestis deemonlikku lõksu. Riia keisririigis kohtuvad eradetektiivid ajalooliselt tuntud suurmehega. Kübermaailma elanikud püüavad ellu jääda maatöid tehes. Elame kaasa kahe õe kannatustele sõjakeerises. Mõtleme isa ja poja suhetele külaühiskonnas, kus turistidele küttimisretki korraldatakse, ja saame teada, miks keegi pole enam hulk aega Kuul käinud.

Selle romaani minategelane avastab ühel ilusal suvepäeval keset Tallinna linna äkki, et ta on muutunud nähtamatuks. Tolle ebahariliku olukorraga kaasneb palju ebamugavusi, sest tavapärasel moel „nähtavate inimeste maailmaga” tal enam kontakteeruda võimalik ei ole. Samas avaneb seni igas mõttes küllaltki keskmist elu elanud, neljakümnele lähenevale mehele, kes oma olukorra tõttu on nüüd sunnitud elu kõrvaltvaatajaks, ja kellel äkki on aega vaadelda, mõtiskleda ja varemolnut meenutada, ümbritsevast maailmast hoopis teistsugune pilt. Ta näeb elu seda poolt, millest ta on varem küll teadlik olnud, aga millele tal pole oma senises igapäevarutiinis olnud tarvidust ega tahtmist tähelepanu pöörata. Oma seisundit ära kasutades püüab peategelane mõne väärnähtuse vastu isegi välja astuda, aga peab varsti tunnistama, et see on tulutu. Kokkuvõttes tõuseb tegelase ette (igavene?) küsimus, kuivõrd oluline on tegelikkuse pahupoole nägemine ja sellest teadmine, kui seda mõjutada ei suudeta, ja kas sellisel juhul pole lihtsam ebamugavad asjad unustada ja elada edasi sellist elu, kus kõigest taolisest kergelt üle libisetakse.

Raamatus on kolm lugu, mida ühendab loodus. See, mis mulle on lähedane lapsepõlvest saadik ja millega kokkupuutumistest ka kirjutan. Tegu on peaaegu reisikirjadega, millest tuleb välja, et vahel pole olulist vahet käigul kodumetsa pliidipuude järele või käigul Uus-Meremaa metsa põliseid kauripuid vaatama. Oluline ja huvitav on ikka see, mida inimene oma retkel näeb, mõtleb ja mida selline retk temale tähendab. Kas meelelahutust, targemaks saamist või veel üht kinnitust oma ühtekuuluvustundele loodusega, metsaga, puude-põõsaste, lillede ja lindudega. Ja rõõmu, et midagi niisugust on ikka olemas ja muret selle pärast, kas ja kui kaua loodus, metsad ja niidud, milleta elu ei suuda ette kujutada, veel kestab. See rõõm nagu see muregi on paljudele meist ühine ja see annab lohutust. Ja isegi lootust.