Книги, похожие на «E.L. James, Grey. "Viiskümmend halli varjundit" läbi Christiani silmade»

Pärast kümneaastast teenistust politseis muutis Michael Gallaher endalegi ootamatult oma elu kardinaalselt – sai endale uue elukutse, elukoha, perekonna ja lapse – ja seda kõike vaid kuu aja jooksul. Vahel juhtub niimoodi. Sümboolne autasu suure riski eest.

Fundamentalistid tapavad Alžeerias neli nunna ja nende juurde öömajale jäänud Rootsi naise. Aasta hiljem vapustavad idüllilist Skåne kommuuni võikad mõrvad, millest aimub järjekindlat raevu ning mille külma­verelisus ja kaalutletus mõjuvad lausa halvavalt. Komissar Kurt Wallander ja tema kolleegid peavad lahendama kuriteo, mille jõhkrus ei raputa ainult vaikse linnakese, vaid ka terve kuningriigi alustalasid. Kurt Wallander on Rootsi kirjaniku Henning Mankelli loodud tegelaskuju, talitsetud põhjamaine introvert, keda tuntakse terves maailmas. Kirjaniku stiil on esmapilgul värvitu ja lihtne, ent tema teosed on laetud sellise pingega, et raamatuid on raske käest panna.

Jean Taylor elas tavalist õnnelikku elu: ilus maja, kena prints-abikaasa … Ühel hetkel (millal?) sai printsist koletis. Ja siis oli mees surnud. Jean on olnud liiga hõivatud täiusliku abikaasa rollist ega ole saanud avaldada mõtteid kuritegude kohta, mille abikaasa väidetavalt toime pani. Nüüd on ta üksi ja räägib, mida teab. Aga Jeanil on üks imepärane võime: ta suudab panna inimesi uskuma, mida iganes. Fiona Bartoni krimilugu on ilmunud 36 riigis ning jõudnud nii Sunday Timesi kui ka New York Timesi bestsellerite hulka.

Need novellid räägivad Eestist pärit tüdruku Anna elust Londonis, leitud armastusest ja edasirännust mehe kodumaale Prantsusmaale. Vahepeal satuvad kummalistel asjaoludel Anna kätte tuntud professori märkmed, milles viimane plaanis kirjutada romaani oma 19. sajandil Inglismaale tulnud esivanematest. Annale ei anna märkmed rahu, ta otsustab kirjutada kadunud professori romaani valmis… omamoodi. Autor Mare Grau: „Need lood on kummarduseks Londonile, millel oli väga tähtis osa minu kujunemises. London on mulle teine alma mater, nagu Tartu ülikool oli esimene. Samas on mu lood võõramaalasest, kes on Londonis siiski vaid külaliseks paljude teiste võõramaalaste seas. Kuivõrd saab ta seal lõplikult koduneda? Ent kas ta lapselapselapsed enam üldse mäletavadki, kust nende esivanem on tulnud – võõrana nende maale? Need lood on omamoodi teekond, rännak iseeneseks saamise poole, matk läbi keeltepadriku. Need on ka kummarduseks Prantsusmaale, minu uuele kodumaale, ja mälestusmärgiks Vanale Euroopale, rääkides sellest, et me kõik oleme ühesugused inimesed sõltumata sellest, kus ja milllal me oleme sündinud. Vanad dokumendid aegade hämarusest kõnelevad meiega, kui osata neid leida ja kuulata.”