Книги, похожие на «Sirpa Kähkönen, Graniitmees»

Kolmas raamat Hiiumaal elanud ja tegutsenud legendaarsest jõumehest Matsist, kel lisaks kasvule ja tohutule jaksule on ka veel terane mõistus ja hea huumorimeel, mis aitavad teda kõiksugustes olukordades.

See on kohutav raamat, möönan seda vastu vaidlemata ja kripeldava kahetsustundega. Mis sundis mind seda kirjutama? Õiguspärane vajadus oma laip enne kirstupanekut puhtaks pesta.Rootsi klassiku August Strindbergi aastail 1887–1888 prantsuse keeles kirjutatud skandaalne romaan oma esimesest abielust parunessi ja näitlejanna Siri von Esseniga, mis pakkus talle nii ülimat õnne kui ka tohutuid kannatusi ja andis rikkalikku materjali edasiseks loominguks. „Hullu mehe kaitsekõne” avaldamiseks kodumaal kirjanik oma eluajal luba ei andnudki.

Elas kord naine, kes soovis endale kogu südamest lapsukest, kuid ei teadnud, kuidas teda leida. Nii läks ta vana nõia juurde ja ütles:„Minu südamesooviks on saada laps. Palun ütle mulle, mida peaksin tegema, et see juhtuks?“

„Kanarbikukartus“ on järg Olivia Saare mälestusteraamatule „Humalapuu“, mis ilmus 2005. aastal. „Kanarbikukartus“ teeb tagasivaate eesti lasteajakirjandusse alates 1952. aastast kuni 1980. aastate lõpuni. Elavate, emotsionaalsete meenutuste kaudu avanevad siin nõukogudeaegse ajalehe „Säde“ ning ajakirjade „Pioneer“ ja „Täheke“ toimetuste töötajate loomingulised püüdlused ja eesmärgid, kordaminekud ning ajastule omased ootamatud, kohati uskumatud situatsioonid. Raamatu põhikoega põimub autori pereelu teema, tema isiklikud läbielamised, suhtumised ja arusaamad. Rohkesti leiab lugeja raamatust reisimuljeid – lõbus-lustakaid sündmusi ja olukordi erinevaist paigust Nõukogude Liidus, aga ka välismaal. „Kanarbikukartuses“ on ka kirju, ülestähendusi ja luuletusi.

INIMESE ELLU MAHUB NII PALJUARMASTUST, ÕNNE JA KURBUST.KUI ME AINULT VÕTAKSIME ENDALE AEGA, ET KUULATADorisel on 1928. aastast saadik olnud üks ja seesama aadressiraamat. Seal on kirjas kõik inimesed, kellega ta oma elus on kohtunud. Nüüd elab ta üksinda Stockholmis ühes Bastugatani korteris. Aadressiraamatus on enamik nimesid maha kriipsutatud, surnud, ning Dorise elus on ainsaks vahelduseks hooldustöötaja külaskäigud ja vestlused teisel pool Atlandi ookeani elava õetütre tütre Jennyga.Ühel päeval hakkab Doris aadressiraamatus olevatest sõpradest kirjutama. Et Jenny, kes ainsana teda mäletama jääb, päriks ka tema jutustused.„Punane aadressiraamat” on haarav lugu, mis kirjeldab suure kaasaelamisega elukogemust, mida üks vanem inimene endas kannab. See hõlmab ühte tervet elu ning viib lugeja kaasa reisile möödunud aegade Pariisi, New Yorki ja Stockholmi.Sofia Lundberg (1974) on kirjanik ja toimetaja, ta elab Stockholmis oma pojaga. „Punane aadressiraamat” on tema debüütromaan, raamatu tõlkeõigused on müüdud 27 riigile kõikjal maailmas.