Книги, похожие на «Sirpa Kähkönen, Graniitmees»

Märten Moks teab, et on korralikult ämbrisse astunud. Uued valimised on aga tulemas ja mugava äraolemise aeg riigikogus kuidagi väga ootamatult viimase veerandi peale tiksunud. Seega tuleb kiiresti midagi ette võtta. Geniaalse mõttevälgatuse ajel palgatud suhtekorraldaja kinnitab, et abi oleks mõne vaenuliku meediakanali kodustamisest. Väljavalituks osutub pruunilokiline, väikest kasvu, kergesti mõjutatav teleajakirjanik Svetlana, kes on „täitsa kenake“, nagu Moks rahulolevalt nendib.

Maale läheneb hiigelasteroid Tooni, mis ähvardab lõpetada inimkonna eksistentsi. Maailma riikide valitsused otsustavad planeedi maha jätta ja minna… otsima ellujäämisvõimalusi mujalt päikesesüsteemist ning kaugemalt galaktikast. Kuid ressursside puudusel ei ole võimalik võtta kaasa kõiki maalasi. Mis saab neist kes lähevad teele? Mis saab neist kes jäävad maha? Kolm eesti ulmeautorit vaatavad läbi käesoleva jutusarja tulevikku ning toovad teieni nii humoorikaid kui ka kurbi lugusid lähi- ja kaugtulevikust. See on nägemus maailmast mida ühendab kogu inimkonda vapustav kataklüsm. Maailmast, kus ohu eest pagejad jätavad endast maha rahuingli kes lõpetaks sõjad. Maailmast kus taevane kaitsja on käegakatsutav reaalsus. See on tehisintelligentsiga ründesatelliitide kompleks. Kellele sõber, kellele vaenlane: Ippolit.

Väikeses Inglismaa kuurortlinnas läksid viie aasta eest vanemate survel lahku tunnustatud kunstniku poeg ja kõrtsilauljanna tütar. Polnud päeva, mil nende südamed ei oleks teineteist meenutades valust kokku tõmbunud. Kui noored elu paratamatusega juba leppima hakkasid, toimus nende taaskohtumine, sama möödapääsmatu kui saatus. Sest aeg on armastusele sama mis tuul tulele – väikese kustutab kiiresti, suure aga õhutab veelgi suuremaks.

Oskar Lutsu «Kevade», «Suve» ja «Sügise» vältimatu ja loomulik järg, mida tuleb pidada Tootsi-lugude viimaseks vaatuseks alapealkirjaga «Pildikesi raugapõlvest». Selleks kutsub meid oma saatesõnas üles Hando Runnel. Kuna O. Lutsu algkäsikiri pole säilinud, siis kutsus «Talve» ilmumine esile rohkesti poleemilisi vastukajasid, elevuses oletati koguni teadlikku müstifikatsiooni. Mainitud saatesõnas leidub fragmente Arnold F. Karu, väljamõtlemata ümberkirjutaja päevikust, mis heidab valgust sellele, kuidas Oskar Lutsu «Talve» käsikiri A. Karu kätte sattus ja missugune saatus seda viimaks tabas. Mida asjast ka ei arvataks, ilus kingitus igaks jõuluks on see «Talve» vastuvaidlematult!