Книги, похожие на «Александр Куприн, Granaatidega käevõru»

13. sajandil tundmatu islandi autori kirjutatud “Völsungite saga” põhineb oluliselt vanemal materjalil, mille juured ulatuvad tagasi vähemalt suure rahvasterändamise aega 5. sajandil. “Völsungite saga” on nn. vana-aja saagade korpuse kõige tuntum tekst, lugu lohetapja Siguršist ja Völsungite soo langemisest oli kunagi üldtuntud kogu Põhja-Euroopas. Sigurši loo tänapäeval tuntuim keskaegne ümberjutustus on keskülemsaksakeelne “Nibelungide laul”. Saagas antud pilt muinaspõhja eetikast ja elulaadist, või sellest, kuidas seda kõrgkeskaegsel Islandil mäletati ja ette kujutati, on rikas ja mitmekülgne ning pakub kõigele lisaks vaieldamatut kultuuriloolist huvi.

Miljonär Diego Sajes, kes kunagi maakolkas elas, arvab küüniliselt, et kõik maailmas on ostetav ja müüdav. Isegi maailma kõige kuulsamate kaunitaride soosing. Kuid kas õnnestub tal osta Inglise aristokraatide hulka kuuluva naise armastus?

Nagu ikka esmaspäeva hommikuti, sõidab 47-aastane Cécile Duffaut Troyes’st kell 6.41 väljuva rongiga koju Pariisi. Ta on nädalavahetusel külastanud oma vanemaid ja kiirustab nüüd tagasi abikaasa ja tütre juurde, samuti oma töö juurde eduka ettevõtte juhina. Täiskiilutud rongis jääb istekoht tema kõrval esialgu tühjaks, kuni peale väikest kõhklushetke istub sinna Philippe Leduc.Kakskümmend seitse aastat tagasi, õige lühikest aega, vaid mõne kuu, olid nad armastajad. Kuigi kumbki pole seda endale teadvustanud, on see nurjunud ja ebameeldivalt lõppenud lugu sügavalt mõjutanud nende edasist elukäiku. Sellal kui rong veereb Pariisi poole ja vaikus nende vahel hakkab rõhuma, muutuvad mälestused elavaks. Nüüd on neil aega poolteist tundi, et otsustada oma tuleviku üle.

Meid oli vist kuus meest, kes me olime ühel talveõhtul kogunenud oma vana ülikoolikaaslase poole. Jutt läks Shakespeare'ile, tema tüüpidele, sellele, kui täiuslikult ning tõetruult on neis kogu inimolemuse sügavus esile toodud. Eriti pani meid imestama nende elulisus ja üldinimlikkus. Igaüks meist nimetas Hamleteid, Othellosid, Falstaffe, isegi Richard Kolmandaid ja Macbethe (viimaseid, tõsi küll, ainult kui võimalikke), keda ta oli elus kohanud. «Aga mina, mu härrad,» hüüatas meie võõrustaja, juba elatanud mees, «tundsin kord üht kuningas Leari!» «Kuidas nii?» küsisime meie. «Päris lihtsalt. Tahate, ma jutustan teile?» «Olge nii kena.» Ja meie sõber asus viivitamata pajatama.