Книги, похожие на «Александр Куприн, Granaatidega käevõru»

Oma tuntuimas teoses visandab Campanella ideaalriigi, mille kodanikud elavad omalaadses kommuunis: eraomandit seal ei tunta, kõik tööd tehakse ära ühiselt ning igaüks saab pidada ametit, „mille peale tal kõige rohkem soont ja hakkamist on“. Ridade vahele on mõistagi pikitud ka kriitikat autori kaasaegsete elukorralduse ja tol ajal valitsenud mõtteviiside pihta. Campanella lootis, et Päikeselinna-sarnast ideaalriiki on võimalik ka tegelikkuses ellu kutsuda, ja eri vahendeid appi võttes prooviski ta seda korduvalt teha. Tema katsed olid küll määratud läbikukkumisele, ometi leidsid mitmed tema ideed hiljem edasi arendamist, need oli eeskujuks nii prantsuse revolutsionääridele kui ka XIX sajandi positivistidele ja sotsialistidele.„Päikeselinna“ uustrükk ilmub redigeeritud tõlkes ning täiendatud kommentaaride ja saatesõnaga.

Omapärane luulekogu, inspireeritud Õnne tänava Alma ja tema austaja Einari loost.“Teemade valik on siin laialdane alates armust, valust, mõtisklustest ja lõppedes filosoofilise kõikemõistvusega. Tähelepanuväärsed on tema [Einar Karmiku] tähelepanekud õnne, viimse armastuse, saabunud eluõhtu rõõmude kohta jne. Eriti muljetavaldavad on tema melanhoolsed passaažid õnneihalusest ja õnnetänavalt leitu suhtes. Nagu ta ise ühel nukrushetkel allakirjutanule tunnistas – kui juba Petrarcal oli Laura, miks siis temal, Einaril, ei või muusaks olla Õnne tänava Alma,” kirjutab Ago-Endrik Kerge lembesalmiku saatesõnas.

Elas kord rikas kaupmees, kellel oli kolm tütart. Nad elasid uhkes majas ilusas linnas ja neil oli palju teenijaid, kes nende eest hoolitsesid. Nad sõid kuldsetelt ja hõbedastelt taldrikutelt ning nende rõivad olid tehtud kõige kallimast riidest ja kaunistatud kalliskividega.Nüüd tabas kaupmeest aga ebaõnn. Tema laevad, mis kandsid väärtuslikku kaupa, olid avamerel põhja läinud. Linna rikkaim mees oli laostunud.Maal oli tal veel väike maja, kuhu nad pärast kõige muu mahamüümist neljakesi elama asusid.Vanem ja keskmine õde olid väga pahurad, et nad kogu vara kaotasid ja nüüd väikeses majakeses elama pidid. Kuid noorim tegi kõik oma isa tuju tõstmiseks. Samal ajal, kui ta kaks õde istusid toolidel ja oma varandust taga nutsid, tegi väike õde ahju tule ja valmistas süüa, sest kaupmees oli nüüd nii vaene, et tal ei olnud enam teenijaid.Prantsuse muinasjutt