Книги, похожие на «James Baldwin, Giovanni tuba»

Elas kord rikas kaupmees, kellel oli kolm tütart. Nad elasid uhkes majas ilusas linnas ja neil oli palju teenijaid, kes nende eest hoolitsesid. Nad sõid kuldsetelt ja hõbedastelt taldrikutelt ning nende rõivad olid tehtud kõige kallimast riidest ja kaunistatud kalliskividega.Nüüd tabas kaupmeest aga ebaõnn. Tema laevad, mis kandsid väärtuslikku kaupa, olid avamerel põhja läinud. Linna rikkaim mees oli laostunud.Maal oli tal veel väike maja, kuhu nad pärast kõige muu mahamüümist neljakesi elama asusid.Vanem ja keskmine õde olid väga pahurad, et nad kogu vara kaotasid ja nüüd väikeses majakeses elama pidid. Kuid noorim tegi kõik oma isa tuju tõstmiseks. Samal ajal, kui ta kaks õde istusid toolidel ja oma varandust taga nutsid, tegi väike õde ahju tule ja valmistas süüa, sest kaupmees oli nüüd nii vaene, et tal ei olnud enam teenijaid.Prantsuse muinasjutt

Oma tuntuimas teoses visandab Campanella ideaalriigi, mille kodanikud elavad omalaadses kommuunis: eraomandit seal ei tunta, kõik tööd tehakse ära ühiselt ning igaüks saab pidada ametit, „mille peale tal kõige rohkem soont ja hakkamist on“. Ridade vahele on mõistagi pikitud ka kriitikat autori kaasaegsete elukorralduse ja tol ajal valitsenud mõtteviiside pihta. Campanella lootis, et Päikeselinna-sarnast ideaalriiki on võimalik ka tegelikkuses ellu kutsuda, ja eri vahendeid appi võttes prooviski ta seda korduvalt teha. Tema katsed olid küll määratud läbikukkumisele, ometi leidsid mitmed tema ideed hiljem edasi arendamist, need oli eeskujuks nii prantsuse revolutsionääridele kui ka XIX sajandi positivistidele ja sotsialistidele.„Päikeselinna“ uustrükk ilmub redigeeritud tõlkes ning täiendatud kommentaaride ja saatesõnaga.

Nimeka režissööri, lavastaja ja näitekirjaniku Ingmar Bergmani (1918–2007) poolautobiograafilises teoses „Fanny ja Alexander“ avaneb laste pilgu läbi Ekdahlide teatridünastia igapäevaelu ja murdeliste sündmuste jada, mida saadab ja peegeldab Shakespeare’i „Hamleti“ lavastamine pereisa juhitavas teatris. Enda sõnutsi on Bergman maalinud teoses oma lapsepõlvemaailma, püüdes tabada noorusaja paikade, inimeste ja ootamatuste lumma, mille juurde ta mälestustes meelsasti tagasi pöördus. Samanimeline linateos, mille Bergman ise lavastas ja mida kriitikud on nimetanud tema hüvastijätuks filmikunstiga, jõudis kinodesse 1982. aastal ning pälvis võõrkeelse filmi Oscari.

Korraga kargas Veski-Kati, näpp sirgelt nagu pulk üles tõstetud, murult püsti: „Tuli meelde!“ hüüatas ta rõõmsalt. „Soov tuli meelde! Ma tahtsin saada õmblusmampsliks!“ ning õnnelikuna hakkas ta ringiratast tantsusammul keerutama, kareldes kui noor kitseke ümber veski. „Kes see õmblusmampsel on?“ pöördus Kirke mõistmatult Heleni poole. „Õmblusmampsel on õmbleja! Vanasti nimetati neid niimoodi! Veski-Kati on ju üsna vana, mis sest, et näeb noor välja!“ valgustas Helen õde. „Aaa…“ sai Kirke nüüd aru. „Mis vana ta on, kalpsab ringi nagu põrkepall!“ osutas Kirk peaga tantsusammul keerleva Veski-Kati suunas. „Nagu noor talleke!“ täiendas teda vend. „Ega kummituste vanust pole välimuse järgi kerge määrata!“ tõdes Kirke.Sellest, mis edasi sai, võid lugeda ja kuulata Ülakorruse laste kolmadasraamatus!Raamatus sisaldub AUDIOVERSIOON, et lapsed saaksid lisaks lugemisele ka raamatut lugeda!