Книги, похожие на «Amar Annus, Gilgameši eepos»

George Sandi (Armandine-Aurore-Lucile Dupin, 1804-1876) külaromaan «Väike Fadette» lummab meid autori siiruse ja kiindumusega oma kangelastesse sedavõrd, et meil ei tule pähegi küsida, kas need poisid-tüdrukud ka koolis käisid, kas nad ka lugeda-kirjutada-arvutada oskasid jms. Meid viiakse looduslähedasse maailma, kus külvamine, äestamine, heinategu, rehepeks ja kraavikaevamine on meeldivaks ajaviiteks, olles väga kaugel Vargamäe Andrese ja Krõõda tervist tapvast rügamisest. Prantsuse suure daami lapselikult naiivne nägemus maaelust paneb meid küll muigama, aga manab samas meile – maarahvast võrsunud eestlastele – silme ette lapsepõlve koduaia, lõhnava heinamaa, juunikuu valged ööd. Viimased selles raamatus puuduvad (sest kirjaniku kodumaal läheb suvel vara pimedaks), kuid «Väikese Fadette'i» lummuses on nad hoomatavad. George Sandi vaimseks õpetajaks oli Jean Jacques Ruousseau, kes igasugust tsivilisatsiooni üleüldse eitas ja kutsus kõiki «normaalseid» inimesi tagasi looduse rüppe. Pealegi vaimustus Sand veel Saint-Simoni utopistliku sotsialismi teooriast, mis eeldab kõrgetasemelist tootmist, töökohustuste täitmist ja kõigi inimvõimete täielikku rakendamist. Ka «Väikeses Fadette'is» pannakse kõik tegelased tööle, kuid töö pakub neile lõbu. See ka arendab ja õilistab inimesi, viies üldise heaolu ja õnneni. Oma külaromaanide («Väike Fadette», «Leidlaps Francois») tarbeks võttis George Sand kasutusele erilise stiili, omapärase lauseehituse ning esituslaadi (nn. pajatamise), mida «Väikese Fadette'i» eestinduses püüdsime ka säilitada. Ja veel. Meil on kaksikute probleemist nii vähe kirjutatud, et neile, kel kodus kaksikud, on see raamat lausa kohustuslikuks lektüüriks. Lauri Leesi

Vilgukivioru Tonje on Vilgukiviorus ainuke laps ja kõige vahvam tüdruk, kes orus üle hulga aja elanud. Tonje parim sõber on 74 aastat vana pahur Gunnvald. Nad tunnevad teineteist läbi ja lõhki. Või kas ikka tunnevad? Kui Gunnvald satub reieluumurruga haiglasse, avastab Tonje, et vanamees on tema eest varjanud midagi suurt ja tähtsat, mis ähvardab senise hea elu Vilgukiviorus igaveseks ära rikkuda. Sellal kui kevad võitleb lumega ja paneb mäed sädelema ning jõe kohisema, võitleb Tonje selle eest, et tema kõigi aegade kõige parema sõbra õnn ja viiulimäng alles jääksid. Selles on talle abiks moto „Kiirus ja eneseusaldus!“Norra lastekirjanik Maria Parr on saanud oma menuka raamatu „Vilgukivioru Tonje“ eest mitmeid auhindu, sh Norra ühe mõjukama, Brage auhinna ja Saksamaal 2010. aasta parima lasteraamatu auhinna.

Ennemuistsetest aegadest luusisid öös verejanulised deemonid, hõrendades inimkonna laialipillatud riismeiks, keda kaitses pooleldi unustatud võlukunst. Siis kerkis esile kaks sangarit – lähedased kui vennad, aga lahutatud kibeda reetmise läbi. Arlen Põldaja sai kuulsaks Maalingutega Mehena, temale tätoveeritud vägevad loitsumärgid võimaldasid lüüa deemoneid käsivõitluses. Võlujõuliste loitsurelvadega Jardir kuulutas enese Päästjaks, ammutõotatud ühendajaks, et juhtida inimsugu võidule Sharak Ka’s – viimses deemonitevastases sõjas.Ent Arleni ja Jardiri pingutused viia sõda deemonite juurde ähvardavad nüüd tuua lõpu kõigele kalliks peetule – tulekul on sülem. Sõja künnisel pole inimkonnal pääsemislootust, kui just Arlen, Jardir ja Arleni naine Renna ei suuda painutada oma tahte alla vangistatud deemonivürsti, et riuklik olend juhataks nad Maapõue, kus Deemonite Ema sigitab ammendamatut armeed. Kuni nende usaldusalused Leesha, Inevera, Ragen ja Elissa üritavad koondada Vabade Linnade rahvast, algab meeleheitlik rännak sügavikku, kurjuse lätetele.„Maapõu”, mis ilmub eesti keeles kahes köites, on Peter V. Bretti viieosalise Deemonite sarja viimane jagu. Eelmised raamatud olid „Maalingutega mees”, „Kõrbeoda”, „Päise päeva sõda” ja „Pealuutroon”.