Книги, похожие на «Edmond de Goncourt, Germinie Lacerteux»

Maniakkide Tänava uues raamatus on tagasi Surmakarva maailm oma kooljate ja nekromantidega. Kui surm ja häving on igapäevane, ihkavad inimesed midagi, mis annaks neile kindlustunde – et alati, kui saabub õnnetus, oleks teada – tulemata ei jää ka samapalju õnne. See saab võimalikuks, kui luuakse keegi suur ja vägev, kes kriipsu pealt mõõdab igaühele õnne ja õnnetuse kogust.Kuid säärase valitseja all on kiired tekkima filosoofiad: ega õnn sind ei otsi, kui sa ise õnnetust ei otsi, ning – õnnelikem on see, kes endale hädasid kaela toob. Siiski on neid, kes ei soovi saada säärasel viisil oma õnne sepaks. Need, kes tahavad hoida saatust õnnemänguna, peavad selle eest võitlema asuma.

Tihti vene Jules Verne’iks kutsutud Aleksandr Beljajevi esmakordselt eesti keeles ilmuv seikluslik fantaasiaromaan. Õigusega tuntuimate Atlantise hukust rääkivate teoste hulka kuuluvas romaanis näeme kahte erinevat ajaplaani: Beljajev kirjeldab lugejaile Atlantise tsivilisatsiooni pärandi avastamist Atlandi ookeani põhjast 20. sajandi alul, kuid jutustab ka põneva ja dramaatilise loo Atlantise kontinenti tabanud looduskatastroofist, viimasest Atlantise inimeste põlvkonnast, orjade ülestõusust, traagilisest armastusest ning hiiglasliku laevastikuga ookeanisügavustesse vajuvalt mandrilt põgenemisest. «Ühe ööga lakkas Atlantis olemast. Selles kohas, kus oli seisnud õitsev Õndsate Saar, hakkas hullumeelse pöörisena ringi kihutama hiiglaslik veekeeris, mis ületas suuruselt suurimaidki mandreid. Tuli ja aurud tungisid sellest läbi ning kasvasid veest ja tulest koonusteks. Pikapeale see vee ja tule võitlus vaibus, kuni ookeanitasandik hukkunud Atlantise kohal rahunes ja täitus üleskerkinud puutüvede ning inimeste ja loomade laipadega.» Orpheuse raamatukogu. Tõlkinud Kati Karu.

«Noh, see oli tegelikult väga lihtne,» lausus poiss halvasti varjatud uhkusega hääles, lüües hooletult kõrvale põrandal vedelevad lauajupid ja heites pilgu selja taga seisvale tüdrukule. «Siin on maja plaanid. Tasub vaid kelder üles joonistada, kui esimesest pilgust on selge, et midagi on viltu – ühel pool on kütteruum ja puukuur, teisel pool garaaž. Vahel pole midagi, samas kui kogu hoone konstruktsiooni loogika viitab sellele, et võiks olla. Ja siis see sein kahe toa vahel – seinumööda ümberringi mõõtes tuleb selle paksuseks oma kuuskümmend senti. Milleks? Hakkasin uurima ja leidsingi. Tule.»