Книги, похожие на «Friedebert Tuglas, Saatus»

See on romaan Vene–Ukraina relvakonflikti raames toimunudlahingutest Donetski lennujaamas. Tegevuse peajoon areneb minutite kaupa enamkui 240 päeva pikkuse (maist 2014 kuni jaanuarini 2015) piiramise viimase viiepäeva jooksul. Romaani kangelased on väljamõeldud, kuid enamik lahingustseeneja sõjasündmusi on võetud elust ning põhinevad isiklikel läbielamistel.Peale autori kogemuste on raamatu aluseks nelikümmend kolm tundi intervjuusidlahingutes osalenud sõdurite ja ohvitseridega, kes kaitsesid lennujaama viimasepäevani. Sergei Loiko (1953), lõpetas Moskva võõrkeelte instituudi ja teenisenne ajakirjanikukarjääri strateegilistes raketivägedes. Aastast 1991töötab ta ajalehele Los Angeles Times. Loiko on valgustanud sõjategevustMägi-Karabahhis, Rumeenias, Tadžikistanis, Tšetšeenias, Gruusias,Afganistanis, Iraagis.

Aateromaaniks nimetatud „Riigi saladuse“ aine on Piibli sündmused paasapühadest nelipühadeni. Kogu tegevus toimub 30. aasta kevadel pKr 40 päeva jooksul. Haritud ja jõukas roomlane Marcus Mezentius Manilianus saabub Jeruusalemma päeval, mil Jeesus risti lüüakse. Ta näeb seda väga detailselt kirjeldatud sündmust pealt ja käib kaljuhauas, kuhu Jeesuse surnukeha viidi ja kus surnukeha enam ei ole, on vaid surilina. Siit saavadki alguse Marcus Mezentiuse küsimused ja otsingud. Kes oli see ristil surnud kuningas, kas ta tõesti tõusis surnust üles ja mis on tema riigi saladus?„Riigi saladuse“ esimene tõlge eesti keelde ilmus 1965. aastal Kanadas, tõlkijaks Johannes Aavik. Nüüd ilmub „Riigi saladus“ Piret Saluri uues tõlkes. Sisulises mõttes eelneb „Riigi saladuse“ tegevustik 2013. aastal eesti keeles ilmunud Waltari „Inimkonna vaenlastele“ (orig. 1964), aga et „Inimkonna vaenlased“ oli eesti keelde varem täiesti tõlkimata, siis mõjutas see ilmumisjärjekorda. „Inimkonna vaenlased“ on „Riigi saladuse“ peategelase Marcus Mezentius Manilianuse poja Minutus Lausus Manilianuse mälestused 46.–79. aastani pKr. 376 lk

Õigupoolest peakski alustama vist sellest, et belglast kui rahvust pole üldse olemas, kirjutab Hanna Miller oma arvukate fotode ja veel arvukamate lõbusate igapäevaelu seikadega teejuhis Belgia kultuuri, arhitektuuri, ajalukku, tänapäeva ja kööki. Küll on aga olemas Belgia Kuningriigi kodanikud, keda nimetatakse belglasteks. Pole olemas ka belgia keelt, vähemalt korrek- tses lingvistilises tähenduses mitte. Küll aga on vaieldamatult olemas kodumaa-armastus ning vähemalt osal elanikkonnast tugev soov säilitada status quo ́d ehk siis Belgia Kuningriiki selle praegusel kujul. Umbes kakskümmend aastat tagasi esmakordselt Brüsselisse sattudes jättis see linn mulle veidra mulje. Otse kesklinnas võis näha räämas ja lagunevaid fassaade, mahajäetud maju, katkisi aknaid. See kõik oli kuidagi sürrealistlik ja kohati tekkis tunne nagu oleks siin sõda alles „eile lõppenud“. See tunne tuleb vahel tagasi veel tänagi, vaatamata moodsale Brüsseli Eurokvartalile, kus ehitus ja remont vist kunagi ei lõppe. Ometi jääb kripeldama tunne, et sel maal on pakkuda rohkem kui näitab tänavapilt ja poliitikauudised, on oma peidus pool… On belglaste endi elu, mida tahaks näha ja kogeda, veidigi tundma saada, olgu või riivamisi. See välismaalaste igipõline soov mistahes maal… Ning siis see võimalus avanes – ja avaneb kõigile. Hanna Miller on hetkel Belgias elav eestlannast reisikirjanik ja – ajakirjanik, tänu kelle viimastel aastatel ilmunud kümnete ajakirjaar- tiklite on Belgia eestlastele tuttav mitte ainult läbi Euroopa Parlamen- di ja poliitikute tegemiste. Varem on Hanna Millerilt ilmunud raamat “Viini fassaadide taga. Autoga Austrias”.