Книги, похожие на «Tracy Weld, Flirdi minuga!»

Ottila Staverly arvab, et sureb nälga oma suures, kunagi uhkes kodus, mis on hoolitsemata, kuna pole raha. Tema isa, kuues baronet, on endast maha jätnud tohutu suured võlad ning ta vend püüab lõbutseda Londonis, lootes, et sõbrad toetavad teda. Imekombel saab Ottila teada, et multimiljonär Clint Wickham taastab Staverly endise hiilguse, lootes panna aluse dünastiale abiellumise kaudu hertsogi tütrega. Iirlane Patrick O’Kelly, kes korraldab Clint Wickhami asju, veenab Ottilat, et ta hakkaks Clint Wickhami väikese tütre guvernandiks ja luuraks mehe järel ebatavalisel ning pahatahtlikul kombel. Kuidas Ottila seob end multimiljonäriga ning päästab mehe tema vaenlaste käest, seda jutustab Barbara Cartlandi neljasaja neljakümne üheksas raamat.

„Püha Jüri kutsikad” viib lugeja tagasi kuulsusrikka ülestõusu päevadesse, mil maarahva paremad pojad tegid mehetegusid ja võitlesid truult oma aadete eest. Otsustavate sündmuste taustal areneb romantiline armastuslugu, mille osalised peavad tulema toime halastamatu vaenlase poolt peale surutud raskete katsumustega. Jutustuse sündmustik leiab aset meile kõigile tuntud paikades ja heidab valgust ülestõusu seni varjul olnud tahkudele. „Püha Jüri kutsikad“ on kirjastuse Tänapäev 2011. aasta romaanivõistlusel äramärgitud töö.

Ühe rühma päevik Selle hirmsa ja rõõmustava raamatu kirjutas Henri Barbusse, inimene, kes tegi ise läbi kõik sõja koledused. See ei ole geniaalse Lev Tolstoi paraadlik raamat, milles geenius uuris sõda kauges minevikus; see pole Verta Sutneri pisarlik teos “Maha sõda“, mis on kirjutatud hea kavatsusega, kuid ei suuda kedagi veenda ega kellegi veendumusi muuta. See on lihtne raamat täis prohvetlikku viha, see on esimene raamat, mis kõneleb sõjast lihtsalt ja karmilt, rahulikult ja tõe määratu jõuga. Temas pole kujundeid, millega sõda romantiseeritakse, millega tema verist ja porist õudust vikerkaarevärviliseks võõbatakse. Maksim Gorki

Suvi 2028. Seni ohutuks peetud asteroid ähvardab vähem kui aasta pärast hävitada inimtsivilisatsiooni. Kas meie lõpp on vältimatu? Üleüldises viimsepäevaootuses pole vaid üksikud pole nõus alla andma. „Serafima ja Bogdani“ autori uues romaanis juhivad võidujooksu ajaga planeedi rikkaim lätlanna ning ekstsentriline lõuna-aafrika päritolu miljardär. Või jooksevad tegelased võidu üksteisega? Kellegi motiive pole lihtne läbi näha. Korraga on kaalul inimkonna saatus, eesti kunstniku rahvusvaheline edu, teismelise neiu eneseteostus ja esimene armastus, müstikust juudi matemaatiku kadunud käsikiri ja vasakpoolse bosnia filosoofi usaldusväärsus. Tegevus viib Prantsuse Rivierast ja Räniorust Riiga ja Sahara kõrbesse.Oma mitmetahulises teoses asetab Vahur Afanasjev peegli tsivilisatsiooni silme ette ja küsib: kuidas me siia jõudsime ja mis annab meile jõudu edasi minna? Kui üldse? Võimalik, et suurimad katastroofid toimuvad hoopis inimestes endis.

„Elukargus” kujutab romaanidest „Elujanu” ja „Elamisjulgus” tuttavaks saanud Voldemari elukäiku enne Teist maailmasõda. Ta on sündinud popsipere kolmanda lapsena, kuid jääb juba varakult isata. Raske majandusliku olukorra tõttu peab ta kooli pooleli jätma ning kõigest 14-aastasena minema tallu pooleajasulaseks. Voldemarist saab läbi ja lõhki maamees, kes oskab teha kõiki talutöid, kaasa lüüa ehitustandril ja metsavarumisel. Kuigi töö ja kohustused olid maarahval alati esikohal, korraldati sageli ka ühisüritusi – peoõhtuid, kiigelkäimisi, mitmesuguseid kursusi, kust Voldemargi leiab oma noorpõlvearmastuse. Voldemarist kasvab sitke, kohusetundlik ja suure tahtejõuga noormees, kelle edasine elu on täis väljakutseid ja õnnestumisi. 1941. aastal ta mobiliseeritakse ning ees seisab pikk sõjamehetee Punaarmees. Eestlastele omane huumorimeel ja raugematu optimism on olulisel kohal ka selles värvika sündmustikuga teoses, mis annab läbilõike Eesti külaelust tollastel murrangulistel aastatel.