Книги, похожие на «Fiona Barton, Lesk»

Selle raamatu lühikokkuvõte võiks kõlada: 500 lehekülge puhast satiiri.Kirjutatuna kaheksakümnendate keskel on satiir loomulikult tollase ühiskonna aadressil (aru ma ei saa miks autorit pokri ei pistetud?), kuid tegelaskujud nagu demagoog, aktiivne loll, karjerist, pisikorruptant ja mõtteloid inimene on aktuaalsed tänagi.Ka lõualõksutaja tüüp, millised toona punaparteis suuga suurt linna tegid on igapäevased külalised meiegi meediapildis.Nagu lubatud sai: Satiir, kuid ei, tegelikult on tegemist ikka vägagi tempoka seiklusromaaniga mida läbib punase joonena tegelane justkui Ilfi ja Petrovi kelmiromaanist «Kuldvasikas» (millele autor ka vihjab).Kui me toome segaduse tekitamiseks mängu veel miljon rubla, natuke armastust, ja lubame, et romaanis näksatakse neidist rinnast ning et olulist rolli mängib ka labidas ja hullumajastki pole pääsu, siis usute vast küll, et igav see raamat ei ole!Mõnusat lugemist!

„Rootsi kummikud” on iseseisev järg Henning Mankelli romaanile „Itaalia kingad”. Vaheda sulega kirjeldab autor eaka mehe eluvõitlust: armastust, kaotusi, valesid ja vananemist.Ühel hommikul ärkab pensionile jäänud arst Fredrik Welin selle peale, et tema maja on üleni leekides. Ta jõuab vaevu eluga välja, kaasas ainult kaks vasaku jala kummikut. Hommikuks on tema armsast saarestikumajast järel ainult tuhk. Kogu tema elu on hävinud ja ta tunneb end liiga vanana, et otsast alustada ja uus kodu rajada. Selle asemel asub ta elama vanasse haagiselamusse, piirdudes vaid eluks hädavajalikuga. Nagu sellest oleks vähe, kahtlustab politsei, et ta pani ise oma majale tule otsa. Fredriku ellu toob veelgi rohkem segadust tütar Louise’i saabumine, kelle hulljulge ja kompromissitu elustiili tõttu satub isa vanuigi veel Pariisi oma noorusaja radadele. Lisaks armub ta ülepeakaela endast kolmkümmend aastat nooremasse ajakirjanikku Lisa Modini, kes tuleb tulekahjust artiklit kirjutama.Uusaastaööl põleb saarestikus maha veel üks maja ja kohalike seas hakkab levima ärevust tekitav kuuldus salapärasest sarisüütajast. Sügisel alguse saanud sündmused viivad lahenduseni, mida Fredrik Welin poleks osanud uneski näha.

Teos võitis 2011. aastal Soome tähtsaima kirjanduspreemia, Finlandia auhinna. 1986. aastal sõidab Moskva ülikoolis arheoloogiat õppiv soome tüdruk rongiga Moskvast Ulaanbaatarisse. Sõit kestab nädalaid, mõnes jaamalinnas on peatus mitme päeva pikkune. Tüdruk on ühes kupees 45-aastase palju näinud ja läbi elanud vene mehega, kes joob kõvasti viina ja üritab tüdrukut paaril korral õnneks võtta, aga on pigem ikka vene hing, tutvustab pikkades monoloogides oma keerulist elukäiku ja elufilosoofiat, mis samas iseloomustab hästi ka kogu nõukogude korra segaputru. Koos käivad nad ka linnu avastamas, mehe nõukogude elu tundmisest on tüdrukule palju kasu, eriti sihtpunktis Ulaanbaataris, kus tüdruk soovib näha kaljujoonistusi, aga selgub, et välismaalasi linnast välja ei lubata. Rongis ebameeldivaid hetki põhjustanud mees on Mongoolia absurdis siiski ainus päästerõngas, lausa kodune ja turvatunnet sisendav. Teos kirjeldab palju vene elu eripära, väga poeetilised on pakaselise ilma ja nõukogude absurdi kirjeldused.