Книги, похожие на «Rex Stout, Fer-de-lance. Sari „Nero Wolfe“»

Täheaja 17. köites on Eesti Ulmeühingu ja kirjastuse Fantaasia neljanda ulmejutuvõistluse üksteist parimat tööd. Teoses on kosmoseseiklusi, paralleelmaailmu, elustunud pühakujuga heitlevaid külatädisid, arvutiseerumist ja robotite inimesesarnastumist. Kangekaelsust ja kättemaksu, seiklushimu ja maailmapäästmist. Inimestesse tungivaid vaime ja heidutavaid pimedaid linnu. Sõjapõgenikest lapsi, kaitseingleid ja viimsepäevamehi. Žürii liige Raul Sulbi annab ülevaate viimasest jutuvõistlusest.Kogumiku jutud:Heinrich Weinberg, Reidar Andreson, „Päästa meid kurjast“Maniakkide Tänav, „Tsölibaadi lõpp“Dani Adler, „Juhtmevaba armastus“Aleksander D. Lannes, „Enne kui lahvatab leek“Miikael Jekimov, „Tuulerändur“Piret Frey, „Kõik kivide pärast“Maniakkide Tänav, „Meie külas nähti imet“T. K. Jürgens, „Jumala hingus“Manfred Kalmsten, „Raske vihm“Triinu Meres, „Rohelistest välisseintest plastakendeni ehk näitus Geuna linnapildi ajaloost“Kaisa-Liina Näär, „Mina: kaitsja“

„Le Rhino” teine raamat jätkab peategelase Mirthi elukäigu ja tundeilma kirjeldamist. Mirth töötab endiselt Le Rhinos, kus kõik püüavad toime tulla kaotusvaluga lahkunud töökaaslase pärast, kelle rõõmsameelne vaim näib majas ikka veel ringi uitavat. Et aga Le Rhino töötajad on omamoodi armsate veidrustega, siis aitavad nad tahes-tahtmata üksteise kurbust leevendada. Värvikaid tegelasi lisandub veelgi ja üha uued sündmused ei lase mineviku külge klammerduda.Liisi Õunapuu debüütromaaan „Le Rhino” leidis äramärkimist 2017. aasta Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel ja ilmus samal aastal ka raamatuna, võludes lugejaid oma lustakuse ja mängulise stiiliga. Ka „Le Rhino“ teine raamat hoiab ootamatutest pööretest tulvil süžeega lugejat põnevil, sümpaatsed tegelased aga lausa sunnivad oma rõõmudele ja muredele, kordaminekutele ja äpardustele kaasa elama. Ja nagu eelmises raamatus, mängivad siingi taustarolli kulinaarsed hõrgutised, mis võivad maiasmokkadel panna suu vett jooksma.

Valimik jaapani novelli isaks tituleeritud Akutagawa Ryūnosuke (1892-1927) tekstidest. Kogumik sisaldab juba varem ilmunud tõlkeid autori kuulsaimatest novellidest, aga ka uustõlkeid eesti lugejale seni veel tundmata, kuid maailma novelliklassikasse kuuluvatest teostest. Tõlkevalikus on esindatud kõik Akutagawa loomingu põhiteemad: kiretu vaheduse ja harvaesineva psühholoogilise tabavusega manatakse lugeja ette väikese inimese elu keskaegses ja autori kaasaegses Jaapanis, tagakiusatud jaapani kristlaste maailm ning see, mis toimub autori enese hullumeelses peas. Ryunosuke Akutagawa sündis 1892. aastal Jaapanis. Et ta ema läks peagi pärast poja sündi hulluks, kasvas poiss ema venna peres ja sai onult ka oma perekonnanime. Kirjanduse vastu tundis ta huvi juba varases eas. 1914. aastal asutas Akutagawa koos koolivendadega kirjandusajakirja, kus nad avaldasid nii W.B. Yeatsi kui ka Anatole Francei tõlkeid, aga ka omaenda kirjutisi. 1915. aastal avaldas ta oma esimese lühijutu Rashomon ühes kirjandusajakirjas ning seda pandi tähele. Võib öelda, et sellest algas ka Akutagawa tõsisem kirjanikukarjäär. Kartes, et ta on pärinud ema vaimuhaiguse, sooritas Akutagawa 35-aasta vanuselt enesetapu. Tema kirjanduslik pärand koosneb 150 lühijutust.