Книги, похожие на «Rex Stout, Fer-de-lance. Sari „Nero Wolfe“»

Kogumik sisaldab eesti kirjandusklassiku proosaloomingu paremiku, kokku üksteist jutustust: “Pildikesi Peipsi rannalt”, “Pahased naabrid”, “Muldmäe Mats”, “Mis sest viimaks sai?”, “Aias”, “Vari”, “Käkimäe kägu”, “Esimesed kirjanikutundmused”, “Peipsi pääl”, “Igapäevane lugu” ja “Nõia tütar”.

Raamatu sündmustiku inspireerijaks on Djatlovi kuru sündmused, kus üheksa noort mägimatkajat salapärastel ja siiani selgumata asjaoludel surid, kuid romaani põhirõhk on nii tolleaegse kui pisut hilisema Nõukogude eluolu kujutamisel, nähtuna väliseestlasest diplomaadi pilgu läbi.Igor Djatlovi juhitud üheksa matkajat lähevad Põhja-Uuralis mansi hõimu pühale Surnute Mäele ning hukkuvad külmas öös seni selgitamata asjaoludel. Mingi „jõud“ sunnib neid oma telgi seestpoolt katki lõikama ja kaljujärsaku poole jooksma, kus nad saavad surmavaid vigastusi. Kõik see huvitab väga turvalises Rootsis elavat eesti poliitpagulase poega Hannest, kes valmistub diplomaadikarjääriks Nõukogude Venemaal.Jõudnud Moskvasse ja tutvunud Sovjetimaa unesarnase tegelikkusega, teeb ta oma noorusest hoolimata tähtsa järelduse: meie planeedil on kohti, kus tunned end alati ebamugavalt, ja on asjaolusid, mis on valmis rikkuma väljaarenemata psüühikaga noore inimese, kes ei taha alluda käskudele ega sundidele. Seesama Sovjetimaa on Djatlovi kuru sümboliks.

Avo Kulli neljanda romaani peategelased töötavad ühe maakonnalehe toimetuses 1990. aastatel. See oli segane, ent tohutult dünaamiline aeg, mil oma tööd tõelise ja täieliku sõnavabaduse tingimustes alles õppival Eesti ajakirjandusel oli kajastamismaterjali tavaliselt enam kui küll, oskusi seda teha aga mõnevõrra vähem. Selle katse ja eksituse meetodil õppimise kõrval arenesid aga tihti ajastule sobiliku tormilisusega ka inimeste omavahelised suhted.

Betti Alveri preemia laureaat"Raamatuid, kus lihtsalt ilma liiga suure pretensioonita jutustatakse lugu, jääb üha vähemaks. Kivirähi Andrus ei jaksa selliseid nii palju kokku kirjutada, kui lugejaid oleks. Siis peab keegi talle appi tulema ja Taavi Jakobson tulebki. Kui tõsist kirjandust on tihti nii väsitav lugeda, et juba pärast paari lehekülge tahaks pool tundi puhata, siis Jakobsoni lugemine läheb ludinal.Juttu tuleb teadlasest, füüsikust, kelle avantüür kasvab tal üle pea, aga füüsikast ei pea laskma end heidutada – hea kirjanik kirjutab ikka inimestest ja nende soovidest ja muredest, ükstapuha, mis ametis tegelased on.Peeter Sauter„Tõelise jumalaosakese“ lugejatele on mul omast kogemusest kaks hoiatust. Esiteks, kui loete seda enne laeva või lennuki peale minekut, võtke tarvitusele abinõud, mis teile aja kulgu meelde tuletavad ja reisile hilinemist väldivad, sest raamatu sündmustikku ja aruteludesse on end kerge ära kaotada. Teiseks, ärge lugege seda avalikus kohas, sest teie naeruturtsatused võivad ümbritsevate inimeste poolt esile kutsuda rohkem mõistmatuid pilke kui soovite.Hannes Tamjärv

Poja imetleva pilgu all tantsivad nad Nina Simone’i lauldava „Härra Bojangles’i” saatel. Nende armastus on maagiline, pöörane, lakkamatu pidupäev. Nende elus pole ruumi muule kui ainult naudingutele, fantaasiatele ja sõpradele.Ootamatusi täis ekstravagantne ema annab tooni ja hoiab ohje enda käes. Tema on see, kes võttis perekonda ka neljanda liikme – korteris ringi uitava suure eksootilise linnu Preili Superkasutu. Ja just ema tõmbab neid pidevalt poeesia ja meeletuste keerisesse.Ent ühel päeval läheb ta üle piiri. Isa ja poeg teevad kõik, et paratamatut ära hoida, et pidu, maksku mis maksab, jätkuda saaks.See on meeletu armastus kõige ehedamal kujul.Olivier Bourdeaut sündis 1980. aastal Nantes’is. Ta töötas kodulinnas kinnisvaramaaklerina, kuid edutult ja 30-aastasena jäi töökohast ilma. Siis otsustas ta järgida oma unistust saada kirjanikuks. Esimene romaan ei õnnestunud ja ei leidnud kirjastajat. Järgmise, „Oodates Bojangles’it”, kirjutas Bourdeaut valmis paari kuuga ja see on tema esimene avaldatud romaan. Ilmunud Prantsusmaal raamatuna 2016. aasta jaanuaris, sai täiesti tundmatu autori teosele osaks erakordne menu, seda on ka pärjatud mitmete mainekate kirjandusauhindadega.Praegu elab Olivier Bourdeaut koos vanematega Hispaanias.Romaani pealkiri „Oodates Bojangles’it“ on parafraas Samuel Becketti näidendile „Oodates Godot’d“.