Книги, похожие на «Dorothea Moore, Fenella esimene kooliaasta»

Maailmakirjanduse romantikavaramusse kuuluv teos Tatjana Hallapi tõlkes.

Fantastiline romaan «Aeliita» on kantud autori maailmaparanduslikust soovist ning viib lugeja Marsile. Fantastiline käsitlus on põnev, kokkukõlas moodsa teaduse saavutustega, kuid enam kui marslased oma peenendatud kultuuriga, haarab lugejat vene sõduri Gusevi kuju, kes vaid igavusest teeb kaasa sõidu maailmaruumi. Ta teostab hiilgavalt oma osa Marsi revolutsioonis, esinedes marslaste sihiteadliku vabadusevõitluse kõrval kehastatud ürgjõuna, kes purustab, kuna peab purustama, – arvestamata, miks ja milleks ta seda teeb. Romaanil oli laialdane menu, pääsedes ka kinoekraanile. Esmakordselt ilmus romaan 1922. a. ajakirjas «Krasjana Nov». Tõlkija

Maalt saadetakse kosmosesse raadiosignaale maavälise eluga kontakti saamiseks. Üks signaal jõuab väljasuremisohus tsivilisatsioonini, kes alustab ettevalmistusi Maa koloniseerimiseks. Samal ajal tekib Maal kaks koolkonda: need, kes usuvad, et maaväline elu muudab maapealse paremaks, ning need, kes arvavad, et peatselt saabuvad võõrad tähendavad inimkonna hukku.Osa teose tegevusest leiab aset kultuurirevolutsiooni aegses Hiinas ja teine osa olevikus. Raamatu kaks peategelast on Ye Wenjie – insener, kes töötab salajases sõjaväebaasis 1970ndatel, ja Wang Miao – nanotehnoloog, kes töötab tänapäeva Hiinas. Kui Wang Miao lugu kulgeb olevikus ja kronoloogiliselt, siis Ye Wenjie lugu tuleb lugejani kildude kaupa.Hiinas ja mujal maailmas tunnustatud kirjanik Liu Cixin seob osavalt kokku Hiina ajaloo ja ulme, põimides teaduse, sotsioloogia ja ajaloo, omavahel ühtseks tervikuks. Tegemist on hariva ja huvitava teadusulmeteosega, mis paneb mõtlema tõsistel ja aktuaalsetel teemadel. Cixin on mitmekordne Kehuan Shijie Yinhe (Hiina Galaktika) auhinna võitja, raamatu „Kolme keha probleem“ eest pälvis ta maineka Hugo auhinna parima romaani eest.„Kolme keha probleem“ on Hiina tuntuima ulmekirjaniku Liu Cixini triloogia „Mälestusi Maa minevikust“ esimene osa.

Kultuurkapitali kirjanduse aastapreemia nominent 2019!Maire astus oma väravast välja ja hakkas mööda Pojengilehe tänavat Lehtla keskpunkti poole kõndima. Ta teadis, et kui ta vaatab Juhani akendest sisse sel hetkel, mil ta on kuti majast juba peaaegu möödumas, näeb ta teda viskiklaasiga köögilaua taga istumas, oma peene sülearvuti taga, üks käsi toetamas laupa, sõrmed juustesse põimunud. Seal ta oligi, aga täna nokkis ta ennastunustavalt nina.„Sellel mehel on tõesti hekki vaja,“ turtsatas Maire.Katsi ja Petsi köök, kus parasjagu oli Vicky enda teadmata põhjustanud ühepajatoidu teemalise skandaali, paistis maja sisemusest kätte läbi pikliku elutoa.„Tunneli lõpus on köök,“ tuli Mairele pähe imelik assotsiatsioon. Talle tundus ka kummaline, et pererahvas, kes käib tihti jooksmas ja peaks oma maja nägema sama nurga alt kui jalutajad, pole kursis, mis paistab ja mis mitte. Kats vehkis parasjagu vihaselt pannilabidaga, viskas selle siis maha ja tuiskas minema.Lehtlas on põhjalik naabrivalve, kuid mitte niivõrd turvakaalutlustel. Palju huvitavam on lugeda naabrite raha, piiluda akendesse ja levitada kuulujutte. Sotsmeedia annab selleks rohkem võimalusi kui kunagi varem. Draamad valguvad aga ka pärisellu, kuni olukord lõpuks täiesti käest ära läheb.