Книги, похожие на «Ingmar Bergman, Fanny ja Alexander»

Tegemist on kõige põhjalikuma (400 fotot, rikkalik nimeregister) ühe keskkooli sellele ajajärgule pühendatud väljaandega, mis siiani ilmunud. Tervikuks on püütud siduda arhiivimaterjalidel ja laiemal ajaloolisel taustal põhinev akadeemiline käsitlus ning memuaarne osa, mis lisab ajastu hõngu. II köide keskendub Tallinna Reaalkooli arengule aastail 1920–1940, mh sellele, kuidas pandi alus nõudlikkusele õpetamises (sh õpetajate elulood), õppimises ja koolikorras, kuidas kujunesid Reaalkooli traditsioonid ja vaimsus. Köite lõpupeatükk on pühendatud ühle nimekamale baltisaksa keskkoolile Eestis – Tallinna Saksa Reaalkoolile (1919–39), mille kohta pole eesti keeles senini ilmunud ühtegi käsitlust. Tavakohaste kooliajalugudega võrreldes on erandlikult ning erakordselt külluslik spordipoiste, kirjandus- ja näitemänguhuviliste, pilli- ja laulumeeste, kõnevõistluste võitjate vm aktivistide nimevalik, sh nt Ilmar Laaban, Ilmar, Olev ja Heino Mikiver ning paljud teised. Nii võivad nooremad põlvkonnad leida jälgi oma vaarisade või vanemate noorus- ja õpiaegadest, sh ka nende vempudest.

Beau Bardsley, ainus näitleja, kes suudab pärast proua Siddonsilahkumist Theatre Royal Drury Lane´i rahvast meelitada, on haige. Tema seisundon nii raske, et tütar Shimona, keda pole kunagi teatrisse lubatud, lähebisaga kaasa riietusruumi, kus Beau Hamleti rolliks valmistub. Kui tütar sealviibib, palub liiderlik Ravenstone´i hertsog, kes on tuntud ka kui «TemaHiilgusetus«, Beau abi. Hertsog vajab noort näitlejannat kaheks päevaks ühtrolli etendama ning on valmis selle eest maksma hiigelsuure summa – 500 gini.Shimona teab, et selle rahaga saab tasuda isa reisi eest Itaaliasse ningvõib-olla päästa tema elu.

Tundeid vaos hoidev, arukas ja intelligente Iris on leppinud teadmisega, et armastus pole tema jaoks. Austajaid on tal palju, kuid tõeline armastus ei taha kuidagi tulla. Siis aga, kui ta kohtab Brianit, muutub tema elus kõik. Mees äratab temas sellised tunded, mille olemasolu ta – pealaest jalatallani praktiline, asjalik ja kaine ellusuhtumisega naisterahvas – isegi kahtlustada ei osanud. Ja tema mõõdukale, rahulikule elule on tulnud lõpp.

Viinile lähenedes haaras Xeniat kabuhirm, sest tal polnud aimugi, mis teda ees ootab. Siiani oli kõik läinud libedasti, kuid vähemalt sada korda päevas mõtles ta sellele, et inimesed, kellega ta lävib, võivad aru saada, et ta pole see, kellena esineb. Nad loomulikult mõistsid, et ta on pärast rongiõnnetust rööpast väljas, segaduses ja pisut hajameelne.Sellest alates, kui ta eraldi kajutis, kahe erariides politseiniku kaitse all La Manche´i väina ületas, tunnetas ta, et liisk on langenud ja tagasiteed enam pole.