Книги, похожие на «Ingmar Bergman, Fanny ja Alexander»

Memme nõuandedSiin kaante vahel on kahe maal elava naise kirjavahetus, teemad katavad taluelu aastaringi: aiandus, põllundus, korilus, laut, aga vahele tuleb juttu ka virvatulukestest ja hingetoidust.Epp Petrone, kirjanik, ema ja perenaine Setomaal: “Oli kummaline kevad, koroonakriisi aeg. Ühtäkki taipasin, kui vähe ma tean, kui mult internet ära võtta. Ja taipasin, mismoodi olen tüüpiline rabeda katkestuste-kultuuri näide. Minu vanaema teadis poole rohkem asju kui mu ema ja mina tean ehk veerandit sellest, sest aeg muutus, elu läks kiireks, kõike sai poest, taluelukaugeid ahvatlusi oli palju. Aga mitte kunagi pole hilja juurde õppida ja rumalaid küsimusi pole olemas!”Väike Myy, vintske memm ja suure pere vanaema Rõugõ kihelkonna veerel: “Küllap on palju neid minuealisi, kes loevad mu targutusi ja muigavad, sest teavad seda kõike. Aga meil on kohustus oma järeltulijate ees. Kuidas teha moosi, kui suhkrut ei ole? Kuidas valmistada reha, kui seda poest osta ei saa? Kuidas pinnida vikatit, kui mõni isegi ei tea, mida see sõna tähendab? Püüan Epule vastates lähtuda just nendest oskustest ja teadmistest, mida oli vaja siis, kui kaubandus meile lihtsaid lahendusi veel ei pakkunud. Möödunud aasta ja koroonaaeg õpetas mullegi, et lihtsaid tarkusi tuleb alles hoida.”„Meie…“ on kirjastuse Petrone Print uus sari, harivad kogemuslood maaelust.

Siia raamatusse on kokku kogutud 18 muistendit, mille autoriteks on Fr. R. Kreutzwald ning Fr. R. Faehlmann. Kaunid illustratsioonid tegi raamatule Triinu Lille.

Rocana Brunt aitab oma nõol leedi Caroline´il salaja kohtuda mehega, keda neiu armastab. Siis öeldakse Caroline´ile, et ta peab abielluma Quorni markiiga, kes on seoses ühega oma paljudest armukestest täbarasse olukorda sattunud. Neiu süda on murtud, ent markii tahab oma naha päästmiseks otsekohe abielu sõlmida. Kaastundest ja sõprusest Caroline`i vastu, kes on nii õnnetu, nõustub Rocana oma nõo asemel altari ette astuma, et too põgenema pääseks. Tuntud autori kolmesaja kolmekümne üheksandas romaanis räägitaksegi sellest, kuidas kaval vahetus jääb märkamata kuni Rocana jõuab markiiga Pariisi, kuidas neiu avastab end ohtlikust olukorrast ning kuidas ta imelise, murdmatu loitsu abil leiab juhuslikult oma õnne.

Fantastiline romaan «Aeliita» on kantud autori maailmaparanduslikust soovist ning viib lugeja Marsile. Fantastiline käsitlus on põnev, kokkukõlas moodsa teaduse saavutustega, kuid enam kui marslased oma peenendatud kultuuriga, haarab lugejat vene sõduri Gusevi kuju, kes vaid igavusest teeb kaasa sõidu maailmaruumi. Ta teostab hiilgavalt oma osa Marsi revolutsioonis, esinedes marslaste sihiteadliku vabadusevõitluse kõrval kehastatud ürgjõuna, kes purustab, kuna peab purustama, – arvestamata, miks ja milleks ta seda teeb. Romaanil oli laialdane menu, pääsedes ka kinoekraanile. Esmakordselt ilmus romaan 1922. a. ajakirjas «Krasjana Nov». Tõlkija

Ilona teadis, mida tähendab üksindus. Ta teadis, mis tunne on olla näljane, julmalt koheldud ja kaitsetu. Kuid nüüd läheb Ilona koju. Kõik pagenduses oleku viletsused jäävad seljataha. Ta läheb tagasi Dabrozkasse, väikesesse kuningriiki, mille trooni ta ühel päeval pärib. Ilona naasmist saadab võidurõõm – tema uhke ja sõltumatu rahvas vajab oma printsessi. Ilona on Dabrozka viimane lootus.Vaid tema üksi võib päästa kuningriigi alistamisest, kui abiellub mehega, kes teda põlgab. Mehega, kellesse Ilona juba meeletult armunud on.