Книги, похожие на «Viktor Niitsoo, EVVA. Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus»

Erakordse saatusega naine 20. sajandi Venemaa tormiste ajaloosündmuste keerises – vene päritolu aristokraat Maria Zakrevskaja, proua Benckendorff, paruness Budberg ehk lihtsalt Mura. Eestis tuntud kui Jäneda viimane mõisaproua, oli Mura ühtaegu Briti salaagendi armuke, Maksim Gorki muusa, H. G. Wellsi kallim ja Londoni haritlaskonna loominguline innustaja. Ta suhtles 20. sajandi tõeliste suurkujudega: tsaari, Stalini, Churchilli, de Gaulle’iga. Vene tsaaririigi jõukasse aristokraadiperre sündinud Murat näis ootavat helge tulevik. Bolševike revolutsiooniga aga variseb kogu ta maailm kokku. Samal ajal kui Lenini julmad politseiorganid tema peret ja sõpru taga kiusavad, armub ta meeletult Briti salaagenti Sir Robert Bruce Lockharti. Kui aga too Venemaalt välja saadetakse, jääb Mura üksi. Ellujäämiseks saab ta loota vaid omaenda tarkusele. On neid, kes ülistavad selle naise õrnust ja vankumatut truudust. Teised omakorda mõistavad hukka tema valed. Kõik on aga nõus, et Mura kehastab Elu … Prantsuse kirjanik Alexandra Lapierre’i (snd 1955) sulest on ilmunud arvukalt romaane ja biograafiaid. Terava pilgu ja heatahtliku perspektiiviga äratab ta ellu hulganisti köitvaid isiksusi, kes heidavad valgust märgilistele sündmustele maailma ajaloos.

Brunhilde Pomsel elas 106-aastaseks ja oli üks viimaseid inimesi, kes puutus vahetult kokku Natsi-Saksamaa võimuladvikusse kuulunud isikutega. Ta rääkis oma kogemustest esimest korda põhjalikumalt veidi aega enne oma surma. Selle materjali alusel valmisid nii palju tähelepanu pälvinud dokumentaalfilm kui ka raamat “Ühe sakslase elu”.

Kirjaniku ja sõjandusanalüütiku VIKTOR SUVOROVI „Vanakuradivanaema: Suure Aastakümne kroonika“ on grandioosne 1950ndate lõpu ja1960ndate aastate alguse sündmuste ajaloo rekonstruktsioon. Sel aastakümnelseisis kogu inimkond Nõukogude Liidu ja USA vastasseisu tõttu Kolmandamaailmasõja künnisel, üksnes karvavõrra eemal hukust globaalsestuumakatastroofis. See raamat räägib poliitilistest intriigidest javõimuvõitlusest Nõukogude juhtkonnas, kahe üliriigi ja nende eriteenistustevastasseisust, salajastest luureoperatsioonidest ja inimestest, kes esmalttõukasid inimkonna huku äärele ja seejärel päästsid. Autor jutustabBerliini ja Kariibi kriiside tõelistest põhjustest, millest vaikib ametlikpropaganda, põimides kõigile teadaoleva info kokku vähetuntud faktide jasündmustega. See sensatsiooniline versioon toimunust purustab tavalisedettekujutused ja müüdid XX sajandi keskpaiga poliitiliste võtmesündmusteliikumapanevatest jõududest ja põhjustest.

Rootsi on Põhjala ja Balti piirkonna suurim riik ja endine suurvõim. Kuna suurriigi periood on Eestit kõige rohkem mõjutanud, siis on meile see tahk Rootsist ehk kõige paremini tuntud. Tegelikult kestis suurvõimuaeg Rootsi poliitikas üsna vähe aega ja pärast seda oli ta kuni 20. sajandi alguseni mahajäänud vaene agraarmaa, kust eeskätt sel põhjusel rändas välja 1,5 miljonit inimest. Käesolevas raamatus püütakse Rootsist anda terviklikum pilt ja tutvustada muid olulisi tahke selle riigi elus. Autor püüab leida vastuseid küsimustele, miks Rootsi asepeaminister on öelnud, et Rootsi ei ole üldse rootslaste üles ehitatud, miks kulges reformatsioon seal esialgu nii raskelt, miks end gootide järeltulijaks pidav Gustav Adolf sekkus Euroopa ususõtta või kuidas Rootsi suutis Teises maailmasõjas erinevalt teistest Põhjamaadest ainukesena säilitada neutraalsuse ja oskas tänu Wallenbergidele ajada asju nii sakslaste kui ka liitlastega. Raamatus vaadeldakse Rootsi majanduse ja kultuuri ülesehitamist ning heaoluühiskonda jõudmist, samuti paljusid sisse- ja väljarändeid ja nende mõju. Raamatus on rohkelt värvikaid lugusid sündmustest ja inimestest, näiteks kuidas kuningast võib saada mereröövel, kuidas Kalle Blomkvisti prototüüp sõidab jalgrattaga Rootsist Hiinasse või kuidas protestilaulja Joe Hill alias Joel Hägglund Ameerikas surma mõistetakse.Autor Tõnis Arnover on Tartu ülikooli nõukogudeaegne kasvandik. Seal rootsi keelt õppinuna on ta 30 aastat tõlkinud rootsi ja soomerootsi kirjandust ning töötanud palju aastaid majandusajakirjanikuna. Selline taust andiski julguse kokku panna kultuur, majandus ja ajalugu. Ja üldse, miks peaksid enamiku Euroopa riikide kultuuri- ja ajalooraamatute autorid olema inglased? Ei pea ju.