Книги, похожие на «Evie Harding, Armulõõm»

Maailmakirjanduse romaanivaramusse kuuluv teos Tatjana Hallapi tõlkes.

Meie Aja Kangelane, mu armulised härrad, on tõepoolest portree, kuid mitte ühest inimesest: see portree on koostatud kogu meie sugupõlve pahedest, nii nagu nad on. Teie ütlete mulle, et inimene ei või olla nii halb, aga mina ütlen teile, et kui te olete uskunud igasugu traagiliste ja romantiliste kurjategijate olemasolu, miks te siis ei usu Petšorini tõelikkust? Kui te olete imetlenud hoopis hirmsamaid ja inetumaid väljamõeldisi, miks siis see iseloom ei leia isegi väljamõeldisena teie silmis armu? Kas sellepärast, et temas on rohkem tõde, kui teie seda sooviksite?Raamatu peategelane Petšorin on noor ja nägus ohvitser, kellel oleks elus justkui kõik olemas. Ometi tunneb küüniline ja kirglik mees pidevalt igavust ja seletamatut igatsust millegi kaugelasuva, suure, ülla ja kättesaamatu järele. Seda püüab ta leevendada rohkete naisvallutustega, aga mõistab peagi, et ei ole võimeline kellessegi jäägitult armuma. Otsides teravaid elamusi, ta riskib oma eluga duellidel ja Vene ruletis, aga saab aru, et ka see ei tekita temas mingeid emotsioone või elujanu. Seiklushimuline hing ei luba tal üheski kohas paikseks jääda ega üheski suhtes tõelist armastust leida. Nii hukutab ta igavusest enda ümber süütuid inimesi, ise ometi rahu leidmata. See on raamat ühe noore mehe eneseotsingutest, keda keegi ei mõista. Kuid kas Lermontovi aja kangelane erinebki palju meie aja inimesest? Maailmakirjanduse kuldvarasse kuuluv „Meie aja kangelane“ on Eesti koolides soovitusliku kirjanduse nimekirjas.

Vale nime all põgeneb noor Sandrine sõja süngustest päikesesse uppunud varasuvisesse Rootsi. On aasta 1945. Tema ainsaks pagasiks on laps, kellest ta kavatseb lahti saada, ja ohtlik saladus.Seitse kuud hiljem seisab ta saarestiku kõige kaugemal saarel, seljas pruudirüü. Kõrgklassi külmas Cederite perekonnas õpib Sandrine uusi saladusi hoidma, samal ajal kipub tema minevik talle järele jõudma. Kes ta on? Mis sõja ajal juhtus?Siis sünnib tütar Vera. Koos temaga hakkab tõde kildhaaval päevavalgele ilmuma.„Vera” on võimas jutustus põgenemisest ja ellujäämisest, emadest ja tütardest, põlvest põlve kanduvast süüst ja armastusest.„Ühte looduse mõistatust ei suuda keegi seletada: kuidas saab mererohi veemasside tohutu surve all nii kaalutult hõljuda? Mõnikord, kui mul und ei olnud, kerkisid mu silme ette mere põhjas otsatult pehmelt heljuvad kaalutud adruvarred. Siis mõtlesin, et pean muutuma samasuguseks. Hoolimata survest olema kaalutu. Hõljuma, ehkki see tundub võimatuna.”

Kuidas pälvida 20. sajandi naisena lausa viie suure riigi inimeste imetlus, austus ja armastus? Vastus on pealtnäha lihtne: ole uue aja Jeanne d’Arc!1912. aastal Uus-Meremaal sündinud mässumeelne Nancy Wake põgenes kuueteistkümneselt Austraaliast range ema juurest, elas mõnda aega omal käel New Yorgis, siis Londonis, siis ajakirjanikuna Pariisis. Leidis elukaaslaseks jõuka töösturi, kolis Marseillesse, sai tuntuks sealses kõrgseltskonnas. Kuid siis algas teine maailma­sõda. Ohtusid eirates ja abikaasa raha kasutades asus Nancy tegema koostööd vastupanuliikumisega: aitas päästa sõjavange, tegutses kullerina. Sakslased panid osavale vaenlasele, kes kõigist nende lõksudest pääses, hüüdnimeks Valge Hiir, oskamata kahtlustada, et tegu võib olla naisega, liiatigi kena, rikka ja nipsaka daamiga.Romaani sündmused põhinevad tõsielul, kuid see pole siiski tõetruu dokumentaalteos. Aga kuna peagi valmib teose põhjal Anne Hathaway produtsendikäe all ja temaga peaosas mängufilm, tasub lugejal juba romaanist uurida, kas Nancy Wake’i sobib võrrelda Jeanne d’Arciga ning kas kirg ja sügav armastus väljenduvad igas ajas omamoodi.