Книги, похожие на «Maniakkide Tänav, Euromant»

Prantsuse kirjaniku ja ajakirjaniku, tulihingelise romantiku Théophile Gautier’ (1811-1872) loomingus on nii sümbolismi, dekadentsi kui ka modernismi sugemeid. Kuigi Gautier’ teoseid on raske liigitada kindla kirjandusvoolu alla, ühendab neid loosung, millele autor truuks jäi: „Kunst kunsti pärast.“ Ammutanud inspiratsiooni E. T. A. Hoffmanni lugudest, kirjutas ta rea lühijutte, mida nimetas oma eeskuju järgi fantastilisteks. „Klassikaliste lugude“ sarja väljaanne sisaldab muu hulgas järgmisi jutte: „Öö Kleopatraga“, „Muumia jalg“, Kuldkett“ ja „Tuhande teine öö“.

Minu nimi on Griz.Minu lapsepõlv polnud nagu sinu oma. Mul pole kunagi olnud sõpru ja ma pole kohanud kogu oma elu jooksul nii palju inimesi, et nendest oleks saanud moodustada kaks jalgpallimeeskonda. Mu vanemad rääkisid mulle, kunagui, enne kui inimesed kadusid, oli maailm rahvast täis. Aga meie oma saarel ei tundnud siiski kunagi üksildust. Olime teineteise jaoks alati olemas ja meil olid meie koerad.Siis tuli varas.Olemas ei pruugi olla enam ühtegi seadust peale selle, mida ise õigeks peame, aga kui sa varastad mu koera, võid olla kindel, et tulen sulle järele. Kui me pole lojaalsed neile, keda armastame, siis mis on selle kõige mõte?“Poiss ja tema koer maailma lõpus” on ääretult paeluv lugu ellujäämisest, julgusest ja lootusest täielikult muutunud maailmas. See unustamatu romaan koos oma ainulaadse ja tugeva kangelasega on ideaalne raamat teoste “Station Eleven” ja “Pii elu” austajatele.

Mika Waltari üks tuntumaid romaane „Sinuhe“, mis kirjeldab arst Sinuhe elu ja seiklusi umbes 1390-1335 enne Kristust, on tegelikult eesti keeles juba ilmunud – 1954. aastal Kanadas, väliseesti kirjastuses Orto. Tõlke autoriks eesti lingvist ja keeleuuendaja Johannes Aavik. Tänaseks on Aaviku tõlge vananenud, ka on seal kasutatud mitmeid keeleuuendusi, mis kunagi käiku ei läinudki. Samuti on Aavik tekstiga üsna loominguliselt ringi käinud, seda kohati muutes ja kohati lõike vahele jättes. 1954. aasta väljaanne ja sellest 1991. aastal tehtud kordustrükk on Eestis ka haruldusteks muutunud ega ole laiemale lugejaskonnale enam kättesaadavad, seega on Piret Saluri uus tõlge sellest Waltari parimaks peetud romaanist tänaseks enam kui asjakohane.

Agnes Taari (1897-1976) omaeluloolise taustaga romaan ühest lapse- ja koolipõlvest 20. sajandi esimese kümnendi Mulgimaal pakub meeleolukaid pilte tolleaegsest eesti külaelust väikese tüdruku pilgu läbi: mängudest koduõuel, karjalapse kogemustest, esimese kooliaasta rõõmudest ja muredest, jõuludest kodus ja koolitoas, põnevatest laadalkäikudest ja esimesest armastusest.

Kunstnik Hinno rannale plaanitud lõbusa sünnipäevapeo pikniku rikub sealtsamast avastatud õõvastav leid – jõhkralt tapetud naisterahva surnukeha. Synne, Hinno salapolitseinikust armsam, otsustab asjas selgust saada ning loomulikult lööb ka Hinno ise kaasa. Jäljed viivad ühte Eesti aleviku pooleliolevasse majja ning esialgu näib, et loosse on segatud lausa üleloomulikud jõud. Sündmuste arenedes muutub olukord aina segasemaks ning uurijailegi nii eluohtlikuks, et nad on sunnitud lausa elupaika vahetama, kuigi sellestki paistab vähe abi olevat, sest hädaoht püsib neil kannul. Peale uurimisega kaasnevate probleemide teevad Hinno elu keeruliseks ka naised ta minevikust, kellel enda arvates on mehele mõndagi ette heita. Ka sekkuvad Hinno sõbrad oma muredega tema ellu, tuues kaasa nii põnevaid kui ka naljakaid sekeldusi. Viimaks tundub elu siiski rööbastesse minevat, kuid siis tabab Hinnot löök, mis ta elu pea peale pöörab ja hinge ränga haava lööb…