Книги, похожие на «Einar Ellermaa, Inge Pitsner, Estonia inimesed. 20 aastat pärast laevahukku»

Samal päeval, kui ajaloolane Jaak Juske perega 2004. aastal kodu Heina tänavale Kopli kaubajaama vastu ostis, ilmus SL Õhtulehes pikk lugu sellest, mis juhtub plahvatuse korral kaubajaamas. Loo kõrval oli suurelt tema uue kodu pilt ja all tekst, et see maja lendab siis kindlasti õhku.Seda, mis Pelgulinnas, Tallinna tööstusrevolutsiooni käigus sündinud agulis viimastel aastatel juhtunud on, võib kindlasti kirjeldada plahvatusena – ent see plahvatus, millest rääkis ajaleht, ilmselt toimumata jääbki. Kaubajaama ja tehaste asemel seonduvad Pelgulinnaga praegu uued kohvikud, fotogaleriid, kunstiprojektid, asumipäevad ja Stroomi ranna hedonistlikud suved.Ent Jaak Juske kirjutab rohkem aastatest, mis tema jõudmisele Pelgulinna eelnesid. 1860. aastatel oli nüüdne Pelgulinna ala metsane ja soine piirkond. Kanarbikuga kaetud männimetsad vaheldusid madalamate aladega. Tänase Timuti ja Sitsi tänava vahelist piirkonda tunti Sitsi rabana. Seda ala on kutsutud ka Sitsi ja Jürgensi heinamaaks. Karja- ja heinamaade vahel oli palju allikaid. Heina tänava alguses ja Kopli kaubajaama kohal asus kõrgem ala, kus laiusid Mäe talu maad. Paldiski maantee ääres raudteetunneli kohal asus kuusik, mida rahvas tundis kohaliku lihuniku järgi Holmi metsana. Seal oli ka väike tiik. Hipodroomi poolset piirkonda kutsuti aga Seewaldi suvemõisa omaniku järgi Winkeri metsaks. Sealt läks allee Stroomi randa. Telliskivi tänava joonel kulges tollal kitsas rada heinamaade vahel.Kas te suudate ette kujutada sellist Pegulinna? Või mis nendel aastatel, mis lahutavad toonast ja tänast Pelgulinna, kõik juhtuda jõudis? Ajalugu kirjutab Pelgulinnast iga päev üha uusi lugusid. Iseteadliku ja toimekana püsib üha muutuv vana agul naaberlinna Tallinna külje all.

Iraagi sõda. Kõik selles raamatus kirjeldatud sündmused on reaalselt aset leidnud ning kõik osalised kannavad oma õigeid nimesid. Raamatus pole grammigi ilukirjanduslikku fantaasiat, seetõttu ei pretendeeri see ka mingile kirjanduslikule väärtusele. See on vaid katse näidata sõda sellisena nagu see on kaadriohvitseri ja osaleja pilgu läbi. Sõda peab ise rääkima enda eest. Olen tahtlikult viivitanud selle raamatu avaldamisega ligi aasta, et riigisaladusega seonduvad seigad jõuaksid aeguda, kaotada oma tähtsuse ning muutuda sõjaajalooks. Raamat koosneb kolmest osast. Kursiivis on esitatud päeva sündmuste kokkuvõtted, mis on koostatud diviisi ja brigaadi päevakokkuvõtete põhjal, mis oma avaldamishetkel olid salajased. Teiseks isiklikud tähelepanekud ja muljed operatsioonidest, ülemate kontrollkäikudest ning iraaklaste eluolust Ning lõpuks kokkuvõtted ja analüüsid mingite sündmuste või faktide mõjust sõja käigule või ka Eesti kaitseväele. Need kajastavad autori puhtisiklikku käsitust analüüsitavast probleemist. Samuti olen lisanud raamatusse mõned fotod ja 3. tankibrigaadi vastutusala kaardi. Leo Kunnas (s. 1967) on Kaitsejõudude Peastaabi operatiivosakonna ülema asetäitja, kes teenis enam kui kolm kuud Iraagis. Ta on varem avaldanud ka romaani «Sõdurjumala teener». Käesolev raamat on esimene põhjalik ülevaade Eesti sõdurite argipäevast Iraagis. EKLi 2006. aasta TOP 100 55. koht

Jaak Juske viies lastele mõeldud ajalooraamat “Salapärase Venemaa lugu” viib meie naaberriiki, mille kohta kuuleme pidevalt uudiseid, kuidas see jälle mõnda oma naaberriiki ähvardanud või lausa rünnanud on. Suured riigid on ajaloos ikka tahtnud veel suuremad olla, oma naabreid kimbutanud ja vallutussõdu pidanud. Venemaa on alati soovinud laieneda. Eesti ja eestlased on nende sõdade tõttu väga palju kannatanud. Aga suhted suure naabriga ei ole alati tuld ja tapetuid tähendanud. Venemaa kunagine uhke pealinn Peterburi asub Eestile niivõrd lähedal, et selles suurlinnas on tööd ja leiba leidnud aegade jooksul kümned tuhanded eestlased. Nii et naabreid tuleb tunda ja väiksema osapoolena ajaloost õppida, kuidas suure naabri kõrval ellu jääda. Kuri ja halb ei saa olla kunagi terve rahvas, vaid ainult selle juhid. Ka venelased ise on pidanud ajaloos oma valitsejate tõttu väga palju kannatama. Suurel maal ja rahval on rääkida eriti palju põnevaid lugusid.Alustame rännakut salapärase Venemaa ajalooradadel. Ees ootavad ülipõnevad unejutud.

Kes on see Eesti kodakondsuse saanud maailmakuulus näitlejanna, kellel perekond ei lubanud lavakarjääri alustada, aga kes teenis ära nii Stanislavski kui ka Meierholdi kiidusõnad ja kes on mänginud Murnau lavastatud filmis? Kes käis läbi Vene keisririigi koorekihiga ja kelle suguvõsa on saanud alguse William Vallutaja ajal? Kelle abikaasa perele kuulus Kumna mõis, mille Eesti riik neilt ilma kompensatsioonita ära võttis? See oli paruness Stella Meyendorff (1884–1976), Peterburis sündinud inglanna, kelle neiupõlvenimi oli Whishaw ja lavanimi Arbenina, intelligentne ja emotsionaalne naine, kes mängis 1920. aastate algul Revali lavalaudadel üle 100 peaosa. Ta laulis Vene revolutsioonikaoses oma Peterburi kodus „Madama Butterfly“ aariaid, et mitte hulluda, kui akna all käis tulistamine. Sõda lahutas ta oma lastest, nii et ta ei teadnud midagi nende saatusest, saates Paul Pinna neid otsima.1929. aastal avaldatud mälestustes kirjeldab ta privilegeeritud elu Peterburis, sõja- ja revolutsioonikeerist Venemaal, mis ta endasse tõmbas, kui Nõukogude komissar neljateistkümne püssimehe valve all ta vanglasse sõidutas, nii et inimesed tänaval teda vaadates risti ette lõid ja pead paljastasid. See on emotsionaalne lugu võitlusest lähedaste ellujäämise nimel, armastusest teatri vastu, põgenemisest ja endale näitlejana nime tegemisest nii Eestis kui ka mujal Euroopas.E-raamat ei sisalda fotosid.

"Põhjalaste raev" võtab kokku viikingite ajaloo alates esimestest väiksematest sõjakäikudest kuni suurte lahinguteni Prantsusmaal, Suurbritannias ja Iirimaal; siin kirjeldatakse nii sündmusi Läänemerel, sõite Ameerika rannikule ja Gröönimaa jäistesse fjordidesse, piki Venemaa jõgesid kuni Bütsantsini. See on lugu, kuidas üks Euroopa ääremaalt pärit kultuur domineeris sajandeid suurt osa kogu maailmajaost. Raamat sisaldab kõige uuemate ajalooliste ja arheoloogiliste uurimuste andmeid ning palju kaarte.