Книги, похожие на «Oscar Wilde, Esseed»

Salong d’Amour asub Gotlandil Visby kesklinnas. Kui oma järjekorda ootad, pakub juuksur Angelika piparmündi- ja leedriõieteed. Ta jälgib sind peeglist, püüdes aru saada, kuidas saab sind parimal moel aidata. Ta käärid on kui võlukepike. Ta juuksevärvid aitavad kaasa totaalsele muutusele, kui seda vaid soovid. Kui istud tooli, küsib Angelika alati: „Mida ma saan sinu heaks teha?“ Ja siis ei mõtle ta üldse juuste peale. Ta mõtleb: „Mida saan ma teha sinu elu heaks?“ Salongis on kaks juuksuritooli ja see pole sugugi juhus, kelle kõrvale sa satud, see on väga täpselt välja arvutatud …Seitse aastat juuksuri ja salaja kosjasobitaja ametit pidanud Angelika enda elu muutub, kui ta kohtab salapärast sissemurdjat ja temasse armub. Varsti jääb ta veidratel asjaoludel ilma oma majast. Kas ta on armunud valesse mehesse? Ja kes on meresõitja Sinbad, kellega ta internetis vestleb? „Ilusalongi saatusejumalanna“ on seni krimikirjanikuna tuntud Anna Janssoni esimene ajaviiteromaan, mis pakub lugejale nii naeru kui pisaraid. Boonusena on raamatu lõpus valik toiduretsepte saatusejumalanna kokaraamatust.Varem on temalt eesti keeles ilmunud „Võõras lind“ (2013) ja „Ulm sinu eksitas ära“ (2015).

„Jevgeni Onegin“ on üks Aleksandr Puškini tähtteoseid. Seda värssromaani on nimetatud „vene elu entsüklopeediaks“, kuna see annab detailse pildi tolleaegse Venemaa elust ja kultuurist. 1820. aastatel toimuva romaani peategelane on igavlev ja elust tüdinud aristokraat Jevgeni Onegin, kes sõidab Moskvast oma onu maamõisa. Seal ristuvad tema teed idealistliku poeedi Vladimir Lenski ja kahe õega – tundliku ja siira Tatjana ning kergemeelse Olgaga. See on kütkestav ja traagiline lugu armastusest, süütusest ja sõprusest. Puškin toob lugeja ette värvika galerii tegelasi ja pakub hulga kirjanduslikke, filosoofilisi ja autobiograafilisi kõrvalepõikeid – tihti satiirilisi. Sisu kõrval on tähelepanuväärne ka teose vorm. Puškin võttis seal kasutusele nn Onegini stroofi, mis koosneb 14 kindla riimiskeemiga värsist. Värsimõõt on nelikjamb.Eesti keelde on „Jevgeni Onegini“ tõlkinud Betti Alver. Tema tõlget peetakse Eesti tõlkeajaloos üheks silmapaistvamaks.

Kord astunud Käina mees mööda teed ja leidnud surnud varese. Mees pistnud varese tasku ja sõnanud: „Ähk läheb tarvis…“Ähk läheb tarvis, mõtlesid ka Hiiumaal Soonlepa talukohas varem elanud kokkuhoidlikud inimesed, kes kõike ise valmistasid, kogusid, korjasid ja tänu kellele võiks siin kas või oma muuseumi teha.Ähk läheb tarvis, mõtles üks mees ja otsustas ehitada veidra isemajandava keramaja. Seesama mees mõtles, et naistki võib tarvis minna, ja nii jõudsin tema tuules mina mandrilt Hiiumaale. Nüüd mõtleme koos, et ähk läheb siinsesse kõrvalisse saarenurka tarvis kultuurielu – Soonlepa mõisalauta jõuavad muusika, teater ja ühepäevakohvikud.Ähk läheb meid tarvis, mõtlevad hiidlased, see täiesti oma nägu rahvakild, kelle visadus, töökus ning naljalembus on teada ja tuntud. Kui ääremaastumine hoogustub, kui kivilinna kutsuvad tuled meelitavad, kui ühendus mandriga on alailma heitlik – kui kaua suudavad hiidlased uskuda, et neid tarvis läheb…?Nad teevad end aga jonnakalt suure maa inimestele kuuldavaks ega lase oma olemasolu unustada. See mulle nende juures meeldibki.Raamatuga tähistame Eesti 100. sünnipäeva.