Книги, похожие на «Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski, Esmaspäev algab laupäeval»

Romaan jälgib nelja õe ja nende perekondade kirjut ja paljuski traagilist elukäiku möödunud sajandi viimasel kolmandikul. Lugeja ees avaneb lehvikuna galerii nõukogude okupatsiooni poolt segipaisatud ja muserdatud inimsaatusi. Küüditamise varjud, mälestuste varjud… ja ka võõra võimu truualamlikest teenritest sel kohutaval okupatsiooniajal said otsekui iseeneste kahvatud varjud… – see oligi ju nagu variserlik varjude ühiskond! Kuid üha rohkem jõuab kohale ka värskendavaid tuuli vabast maailmast – nii Ameerikast kui ka Saksamaalt, kuhu kaks õde oma elujärjega on jõudnud… Ehkki romaan Varjud kuulub viienda raamatuna perekonnasaagast romaanitsüklisse Äikese varjud, mille lisaks sellele moodustavad romaanid Enne äikest (2007), Äike (2008), Pärast äikest (2008), Välgust tabatud (2009) ning aastal 2010 ümbertöötatuna ja täiendatuna ilmunud Varjude allee, võib teda käsitleda ka iseseisva raamatuna.

Juba ammu oli raamatukoguhoidja Karla unistanud pensionäri elust: heita pikali ja lõpuks ometi rahulikult lugeda, elada ainult endale. Nii ta siis 60-aastaselt oma töö linnaraamatukogus lõpetabki. Vaid mõne kolleegiga säilib tal nõrk side ̶̶ kuni ühe saatusliku küllakutseni. Keskpäevaeinel teeb surmahaige ja lastetu lesk Hunter talle ettepaneku: juhul kui Karla hoolitseb pärast tema surma matuste korraldamise ja kirja eest hauakivil, pärib ta veerandi mehe varandusest. Kui hoolitseb surija eest ka enne surma, siis pärib poole varandusest ja kui saadab ta, surija enda soovi kohaselt, teise ilma, siis pärib kogu varanduse koos villaga Weinheimis … Karla rahu on nagu peoga pühitud.„Ingrid Nollil on silmapaistev omadus tabada ka näiliselt täiesti süütus argielus peituvat jubedust. Seejuures on ka negatiivsed tegelased, kelle hirmud ja igatsused on sageli tavalised, tema romaanides väliselt igati usaldusväärsed.“Sonntags ZeitungIngrid Noll, sündinud 1935. aastal Šanghais, õppis Bonnis germanistikat ja kunstiajalugu. Ta on kolme täiskasvanud lapse ema ja paljukordne vanaema. Pärast laste kodust lahkumist hakkas ta kirjutama kriminaallugusid, mis kõik said bestselleriteks. Die Häupter meiner Lieben on saanud Glauseri auhinna ja on ka filmitud, nii nagu paljud teisedki romaanid.

Raamat viib lugejad Põhja-Šoti mägismaa suursuguse looduse keskele ja Hispaania Granada mustlaskoobastesse. Romaan saadab kaht naist rännakul, mille mõlemad oma tõelist saatust otsides ette võtavad.Tiggy D’Aplièse’i päevad mööduvad keset Põhja-Šoti ürglooduse ilu, kus ta töötab hirvede varjupaigas. Kui varjupaik on sunnitud uksed sulgema, pakutakse talle töökohta kaugel mõisas, mille mõistatuslik omanik Charlie Kinnaird maadleb raskustega. Tiggyl pole aimugi, et see samm muudab pöördumatult mitte ainult tema tulevikku, vaid paneb ta ka seisma silmitsi minevikuga.1912. aastal sünnib vaeses mustlaste kogukonnas Granada linnamüüri taga Lucía Amaya-Albaycin. Saatuse poolt oma põlvkonna kuulsaimaks flamenkotantsijannaks määratud Lucíat kihutavad tagant auahnus ja andekast kitarristist isa ning ta hakkab vaid kümneaastasena tantsima Barcelona flamenkobaarides. Kui lahvatab Hispaania kodusõda, on Lucía sunnitud koos tantsutrupiga elu eest põgenema, misjärel viib teekond nad üle ookeani New Yorki – Lucía unistuste linna. Aga et oma unistust järgida, peab ta valima tantsijakarjääri ja jumaldatud mehe vahel.„Kuuõde” on viies osa Lucinda Riley ülipopulaarsest raamatusarjast.

14-aastase Susani elu on pärast onu surma täielikult pea peale keeratud. Tema isa on venna kaotuse tõttu sügavas depressioonis ning otsib oma leinas lohutust alkoholist. Üks õnnetus järgneb teisele. Isa kaotab töö ning pere jääb oma kodust ilma, isa ja ema vahelised suhted ei ole enam endised. Susani ja tema noorema venna Rasmuse jaoks muutub olukord täiesti väljakannatamatuks. Üha sagedamini keerleb tüdruku peas mõte: kui ma ometi suudaks välja selgitada, mis täpselt juhtus ja kes on onu surmas süüdi… Ehk aitaks see isal juhtunuga leppida ja mustast august välja rabeleda?Miks pidi keegi Tarmo tapma?! See küsimus keerles meil kõigil peas terve aasta ning kogu lugu hävitas meie peret järjepideva visadusega. Paps hakkas varsti pärast neid jubedaid uudiseid jooma ning mida aeg edasi ja mida rohkem ta politseilt kuulis, et tulistajat pole ikka kätte saadud, seda hullemaid tuure tema joomingud võtsid. Olgu öeldud, et paps pole kunagi karsklane olnud, aga mitte iial pole ta joonud sel kombel nagu nüüd. Nähes teda hilisõhtuti uksest sisse tuikumas, mõtlesin tihtipeale, et talle ei lähe enam mitte miski korda. Ka meie mitte.„Halloween” pälvis Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev korraldatud 2014. aasta noorsooromaanide võistlusel III koha.