Книги, похожие на «Paavo Kangur, Eriline Eri Klas»

Oma elu pöördepunkti jõudnud mehed ei kipu end tavaliselt avama. Ennast avanud mees on nõrk ja haavatav ‒ nõnda mõtleb suurem osa mehi. Nii jäävadki meeste sisemised võitlused vaid nende endi ja paari väga lähedase inimese teada. Kuid Võrno on otsustanud sellest ringist välja murda, ja tema raamat väärib juba ainuüksi seepärast lugemist. Taktitunne ja diplomaatiline kõnepruuk on kõrvale jäetud ning lugejal on harukordne võimalus lasta endale asju otse näkku öelda. Kas ta öelduga nõustub või mitte, see on juba tema otsustada.Raamatu teine ja võib-olla hoopis suurem väärtus seisneb aga muus. Eestist on viimase 25 aasta jooksul käinud sõjalistel missioonidel üle 3500 mehe ja naise. Nende tegemisi on avalikkuse ette toodud palju, kuid nende tundeid, mis missioonidel olemisega kaasnevad, suhtedraamasid, siseheitlusi ja omavahelisi keerulisi suhteid, mida põhjustab pikka aega kestev suletud süsteemis viibimine – peaaegu üldse mitte. Võrno raamatuga saab see suur tühimik täidetud. Kui julged, saa osa sellest energiavoost, mis Võrnost hoovab! Head lugemist!

„Just nii, härra seersant!“ (2014) on autorite isiklikule kogemusele tuginev aus ja kaasahaarav jutustus ajateenistusest Eesti kaitseväes, mis pakub nostalgiahetki neile, kel see teekond läbitud ning annab tulevastele ajateenijatele võimaluse ennast ees ootavaks katsumuseks ette valmistada. Naissugu saab siit aimu, mis meestega tegelikult ajateenistuses toimub ning elukutselistele kaitseväelastele või kaitseliitlastele, kes meeste juhtimisega kokku puutuvad, on see kasulik lugemine mõistmaks lihtsõduri mõttemaailma.Kirjandusteadlane Sirje Kiin on raamatu kohta kirjutanud nii:„Kui vahva sõdur Švejk viskas peamiselt nalja sõdurielu absurdsuse ja mõttetuse üle, siis see raamat räägib, naer silmanurgas, aga tõsi taga, Eesti sõdurielu mõttekusest. Lihast-luust kogemustel põhinev ja detailitruu, tundeline ja asjalik, naljakas ja kohati dramaatiline, põnev ja väljakutsuv. Hästi kirjutatud, ehedalt edasi antud, mahlaka sõdurislängiga teekond, mille jooksul ühest skeptilisest rea-ajateenijast saab oma missioonis veendunud jaoülem, „kes ei vingu, ei hädalda, ei viska püssi põõsasse, ei otsi vabandusi, ei anna alla“ ning võitleb, kui vaja, võiduka lõpuni. Selle mehe ja raamatuga läheksin mina küll luurele. Sõjast rääkimata.“

Mis oleks Vene estraad Alla Pugatšovata? Teda võib armastada või vihata, pidada suurepäraseks lauljaks või kergemeelseks tuulepeaks, nõudlikuks professionaaliks või autoritaarseks matrooniks, aga teda tunnevad kõik. Vähemasti arvavad, et tunnevad. Ta on siiani üks Venemaa mõjukamaid naisi, kuigi lahkus lavalt juba mitu aastat tagasi. Milles peitub tema saladus?Aleksei Beljakovi raamatust selgub, kuidas ema nahutas väikest Allat märja käterätiga, et too õpiks solfedžot, kuidas Pugatšova sattus juhuslikult festivalile Kuldne Orpheus ja leidis laulu „Arlekino“, kuidas peksis segi lavastajast abikaasa uue Žiguli aknad, kuidas teda aitas KGB kindral, kuidas lauljatar tahtis lahkuda Nõukogude Liidust pärast skandaali hotellis Pribaltiiskaja, kuidas ta vaakus elu ja surma piiril pärast plastilist operatsiooni Šveitsis, kuidas temast sai imeliste kaksikute ema ja mis on tema erakordse elurõõmu saladus.Alla Borissovna on mitu korda tahtnud ka ise oma elulugu kirja panna, kuid väidetavalt olevat talle ennustatud, et siis juhtub tema elus midagi halba. Sestap soovitab ka Alla ise just seda raamatut.„Väga raske on öelda Pugatšova kohta midagi, mida keegi veel ei tea, aga Beljakov on sellega hakkama saanud. Autor on suutnud hoida tasakaalu peategelase isikliku elu ja loometegevuse vahel: raamatus on kõik tihedalt läbi põimunud ja üks lugu läheb teiseks üle loomulikult. Andest, sihikindlusest, skandaalidest, kaklustest, alkoholist, muusikalistest triumfidest ja isiklikest läbikukkumistest, müstikast, kuraasist, võitudest ja vigadest kujuneb lai kujutluspilt artistist, kes on endiselt meie esilaulja. Paljud on püüdnud seda edu korrata, aga neil on puudu jäänud kõige olulisemast: selleks et see kõik toimiks, on vaja olla Pugatšova,“ kirjutab raamatu kohta Aleksei Mažajev InterMediast.