Книги, похожие на «Erika Fatland, Sovetistan»

Mart Laar keskendub selles raamatus Saaremaal 1944. aasta sügisel pealetungiva Punaarmee ja taganeva Saksa armee vahel peetud lahingutele. Raamatu sissejuhatavas osas kirjutab ta Saaremaa ajaloost enne II maailmasõda ning käsitleb põhjalikult 1941. aastal Eestist mobiliseeritud meeste saatust tööpataljonides ja eesti laskurkorpuses, kaasa arvatud ohvriterohke Velikije Luki lahing. Saaremaa oli viimane Eesti osa, mis 1944. aastal Punaarmee kätte langes, kusjuures Sõrve poolsaarel kestsid verised lahingud rohkem kui poolteist kuud. Autor tugineb mahukale sõjaajalookirjandusele, kuid ka mõlemal poolel võidelnud meeste mälestustele ja arhiivimaterjalidele. Raamat on Mart Laari 1944. aasta lahinguid Eestis käsitleva raamatusarja neljas osa. Varem on ilmunud „Emajõgi 1944”, „Sinimäed 1944” ja „September 1944”.

Kroonikat sellest, kuidas üks soomlannast kalevitüdruk keset nõukogude propagandat varateismeliseks sirgus, siis Eestisse ära armus ning Helsingi ja Tallinna vahel pendeldama jäi.See lugu räägib Tallinna mägede võlust ja vanalinna käänulistest käikudest, gaasipliidil kärssavatest pelmeenidest ja kurgus kõrvetavatest Millimallikatest, Toompeal vaaruvatest purjus põtradest ja laulupeol poetatud pisaratest, kobadest ehitusmeestest ja täiuslikest naistest, kaitsmata kõrvadest ja Eesti Nokiast, kaugtöökontoritest ja kinnisvaraotsingutest, kärmetest eestlastest ja aeglastest soomlastest, südamesõpradest ja veebiajalehtede kommentaariumitest. Vahele mahub jutte ka võlgade tagasi nõudmisest, tõsielusarjast ja bordellist…Aga eelkõige on see lugu armastusest linna vastu, mis tegi autorist selle, kes ta praegu on.Terhi Pääskylä-Malmström on soome päritolu ajakirjanik ja tõlkija, kes on õppinud Tallinnas kohvi jooma ja unistab Soome lahe tunnelist.

Saareriigis Inglismaal on hulk põnevaid paiku, millest HelgiErilaid raadiosaates „Aja jälg kivis” juttu on teinud. Osa neist onjõudnud siia raamatusse. Rändame müstilisse Stonehenge’i, kus seisab iidnehiigelkividest ring, vanim esiajaloo ehitis Euroopas. Pealinnas Londoniskülastame Towerit, parlamendihoonet, kirikuid, paleesid ja Shakespeare’iteatrit. Windsoris kiikame kuninganna Elizabeth II lemmiklossi, Canterburyskeskaegsesse katedraali ja rannikulinnas Brightonis eksootilisse kuninglikkupaviljoni.

See on neljas „Aja jälg kivis“ – rännakud suurde, uhkesseja salapärasesse Hispaaniasse. Külastame ajaloolist Madridi ja muidugiBarcelonat, mõistatuslikku Antonio Gaudí linna. Käime ära Andaluusias jaKastiilias ning liigume mööda vapustavalt kaunist mägiteed Rondasse, kuhusealne härjavõitluse areen on otsekui magnetiga ligi tõmmanud kuulsaidmehelikke mehi eesotsas Ernest Hemingwayga. Lõpuks tõuseme köisraudteelGibraltari kaljule Ibeeria poolsaare kõige lõunapoolsemas tipus, et üle kitsaväina silmitseda uduses kauguses paistvat Aafrika mandrit.

Bill Bryson kirjutas raamatu „Ülestähendusi väikeselt saarelt: ameeriklane Suurbritannias“ 1995. aastal, vahetult enne naasmist Ameerika Ühendriikidesse, kust ta pärit on, otsustades enne lahkumist talle enam kui kakskümmend aastat koduks olnud riigis hüvastijäturingreisi teha. Tänaseks on raamatut müüdud enam kui miljon eksemplari, seda on tõlgitud paljudesse keeltesse ja 2003. aastal valisid raadiojaama BBC 4 kuulajad selle Inglismaad kõige paremini iseloomustavaks raamatuks.Bryson alustab oma teekonda sealtsamast Doverist, kus ta 1973. aastal esimest korda Suurbritannia pinnale astus; põikab oma retkel läbi Holloway vaimuhaiglast, kus ta kunagi oma naisega kohtus; külastab paljusid erinevaid piirkondi ja jõuab viimaks välja Šotimaa kirdepoolsesse tippu. Ta liigub bussi ja rongiga ühest pubist ja linnast teise, naerab nii oma teel kogetu kui ka iseenda üle ja juhib talle omase, sageli lõikava sarkasmiga tähelepanu sellele, mida britid ise märgata ei oska, ei taha või ei viitsi.2003. aastal pöördus Bryson tagasi Ühendkuningriiki ja sai 2015. aastal Briti kodakondsuse. Sellele eelnenud ringsõidust mööda Suurbritanniat sündis reisiraamat „The Road to Little Dribbling“, mida võib lugeda raamatu „Ülestähendusi väikeselt saarelt“ järjeks. Britid ise nimetavad Brysonit oma rahvuslikuks aardeks.