Книги, похожие на «Eric Christiansen, Põhjala ristisõjad»

Alates 1930. aastatest kuni oma surmani 1953. a lasi Jossif Stalin hukata enam kui miljon oma riigi kodanikku. Veel mitut miljonit tabas sunnitöö, asumisele saatmine, nälg, verised massimõrvad, vahistamised ja ülekuulamised Stalini käsilaste poolt. Stalini genotsiidid on nende kuritööde õõvastav lugu. Raamat väidab, et Stalini režiimi ajal 1930ndail aastail toimunud jõhkrad tapmised olid tõepoolest genotsiidiaktid ning et nende taga oli Nõukogude diktaator isiklikult.

Viktor Suvorovi triloogia „Suure Aastakümne kroonika“ teine raamat „Murdumine“ viib aastatesse 1956-1957. Stalini surma ja Beria hukkamise järel on Nõukogude Liidus absoluutse võimu tipus kaks meest – Kommunistliku Partei juht Nikita Hruštšov ja „Võidu marssal“ Georgi Žukov. Kahekesi paistavad nad põrmu Molotovi, Malenkovi ja Kaganovitši „parteivastase grupi“, ent peagi seisavad nad teineteisega silm silma vastas. Kes keda? Taustaks 1956. aasta Ungari ülestõus ja esimese sputniku lend.

Raamatusse on kokku kogutud 50 olulist kõne ja teksti, mis annavad ülevaate eesti ajaloost ja eesti rahvusliku iseteadvuse kujunemisest ja olemusest viimase kahesaja aasta jooksul. Kõnede valikul on autor silmas pidanud, et raamatusse kaasatud tekstid raamistaksid Eesti ajaloo, annaksid edasi erinevate ajastute vaimu ning kõnetaksid lugejat ka käesolevas ajahetkes. Et lugejale avaneks võimalikult mitmekesine pilt, on kogumiku kaasatud haritlaste, poliitikute, EKP juhtide, dissidentide jt kõnesid-kirjutisi. Lagle Parek: “Soovitan seda raamatut lihtsalt osta, mitte ainult lugeda, sellepärast et see võiks olla riiulil ja kui sul vahel on vaja ennast mingisse aega paigutada siis kõnede kaudu on väga hea , see on selline raamat mis võib olla, või võib olla õige on öelda, peab olema.“

Uimastitest Kolmandas Reichis teatakse seni üsna vähe. Norman Ohler poeb toonastele kurjategijatele sõna otseses mõttes naha alla ning uurib, mis voolas nende soontes. Aarjalasele kohasest puhtusest jääb asi kaugele, pigem võib öelda, et tegemist oli keemiliselt sakslastega – ja see keemia oli üsna toksiline. Kus ideoloogiast enam ei piisanud, aidati ohjeldamatute farmakoloogiliste vahenditega kaasa, samal ajal kui ametlikult aeti ranget „uimastivastase võitluse“ poliitikat.Kui Saksamaa 1940. aastal Prantsusmaa vallutas, oli Saksa Wehrmacht 35 miljoni annuse pervitiini mõju all. See preparaat – mille toimeainest on saadud praegune crystal meth – oli toona igas apteegis vabalt kättesaadav ning sellest sai Natsi-Saksamaa rahvadroog. Ka nn karske kantsler Hitler sirutas meelsasti käe farmakoloogilise stimulandi järele: kui ta 1944. aasta talvel viimaseks pealetungiks käsu andis, oli ta ammu sõltuvuses opioidist nimega Eukodal, mis on tugevama toimega kui heroiin. Vahetpidamata sai ta oma ihuarstilt mitmesuguseid dopingaineid, kahtlaseid hormoonpreparaate ja ka karme narkootikume. Ainult sel moel suutis diktaator säilitada oma sõgedust kuni lõpuni välja. Ohler uuris seni ligipääsuta materjale ning vestles selle aja kaasaegsete, sõjaajaloolaste ja meditsiiniteadlastega. Tulemuseks on raputav ja faktitruu raamat. „Patsient A“ koostamist toetas tunnustatud Saksa ajaloolane Hans Mommsen, kes kirjutas raamatule järelsõna. Tema lõpphinnang: „See raamat siin muudab kogupilti sõjast.“