Книги, похожие на «Eric Christiansen, Põhjala ristisõjad»

Viktor Suvorovi „Spetsnaz“ on esimene Lääne lugeja jaoks mõeldud täielik ja kõikehõlmav ülevaade Nõukogude erivägedest kuni tänase Venemaa salajaste eliitmõrtsukateni välja. Selle kohta on kuni tänaseni olnud väga vähe teada, sest selle olemasolu on kiivalt varjatud ja eitatud. Sõjaväeluure (GRU) juhtimise all tegutsenud spetsnaz ehk Nõukogude eriväed olid üks kõige salapärasemaid ja armutumaid erivägesid maailmas. Nende kasutada olid Nõukogude armee tipptehnoloogia ja uusimad teadussaavutused. Tänapäeval on spetsnazi peaeesmärk vaenlase taktikaliste tuumarelvade leidmine, nende asukohast ettekandmine ja erandolukordades hävitamine kas või oma elu hinnaga. Endise GRU ohvitserina oli autor ise spetsnazi tegevusega tihedalt seotud. Selles paljastavas – ja kohati lausa šokeerivas – käsitluses räägib ta omaenda kogemustest. See on möödapääsmatult vajalik lugemisvara igaühele, keda tõeliselt huvitab Nõukogude Liidu ja praeguse Venemaa sõjaline võimekus.

Teise maailmasõja ajal Saksamaal sõjaväes ja hiljem sõjavangis viibinud Karl Laane 16 kaustikut või „sõjamärkmikku“ käsitlevad ajavahemikku juulist 1944 kuni 1947. aasta veebruarikuu esimese pooleni. Käesolevas raamatus on esimesed seitse neist, mis kirjeldavad aega juulist 1944 kuni juulini 1945.Märkmikud leiti 21. sajandi algusaastatel, kui Karl Laane poeg Lauri-Enn hakkas korrastama isast järelejäänud mahukat dokumendi- ja fotoarhiivi. See oli äärmiselt haruldane leid. Mitte ainult, et sõja lõpust oli päevikute leidmise ajal möödas üle 60 aasta. Üldjuhul on armeedes sõduritel ja ohvitseridel päevaraamatute pidamine keelatud, sest need võivad taganemise ajal või muudel asjaoludel sattuda vastase kätte ja anda neile hinnalist teavet. Karl Laane viibis Saksamaal erinevates väljaõppelaagrites, osales mitmetes sõjasündmustes, ta üksus saadeti Taani, kust ta sõja lõpupäevade kaoses Saksamaale tagasi tuli, ta langes sõjavangi ja elas erinevates vangilaagrites – sellistes olukordades on lugematu hulk võimalusi, et märkmed võivad kaotsi minna. Kuid koju need märkmikud omal ajal jõudsid ja nii annavad need haruldaselt huvitava pildi tolleaegsetest sündmustest. (Küllo Arjakase eessõnast)

Teos koosneb kahest köitest. Kindlasti tuleks osta ka I köide.Oswald Spengler (1880–1936) näitab selles juba Esimese maailmasõja järel suure lugejamenu saavutanud suurteoses, et teaduslikel tõdedel, majandussuhetel ja poliitilisel korral pole inimkonna üle nii suurt võimu, kui on arvatud. Järelikult ei mõjuta need inimesi sel määral nagu kogemisega seotud mõisted, vaimsed ja spirituaalsed tõekspidamised. See teos on sundinud ennast ühe või teise uuema nurga alt taashindama paljusid ajaloolasi, sotsiolooge, filosoofe ja kirjandusteadlasi. Ajaloolis-kultuurilise analüüsi aineks on ju elav, mõtlev ja tundev sotsiaalne inimene, kelle käitumist determineerib ühiskond ja kes omakorda mõjutab ühiskondlikku elu ja selle liikumist.

Oh seda Iisraeli! See on kirev, väsimatult ringi sebiv inimeste kogum, kus kogu aeg midagi juhtub. Maa, kus kõrvalseisjad ei saa jätta omanina teiste asjadesse toppimata ja nende ellu sekkumata. Seal tekib ka raskeid olukordi ja leidub lohakust. Aga mis kõige olulisem – see on maa, kus peaaegu igal sammul on võimalik kogeda sellist südamlikkust ja hoolimist, mis võtab hingetuks. Selle nimel unustad ja andestad kõik vajakajäämised.Margit Prantsuselt on varem ilmunud “Minu Iisrael” ja “Kommenteeritud juudi anekdoodid”. Kolmandas Iisraeli kohta kirjutatud raamatus vahendab ta tõestisündinud lugusid peamiselt viimasest viieteistkümnest aastast. Sellesse aega jäävad ka tema enda Iisraeli-külastused ja kolm aastat kohapealset elu. Iisraeli ajakirjanduse ning oma ja sõprade kogemuse kaudu on ta talletanud suure hulga huvitavaid jutte. Mõned lood viivad meid ka Iisraelist väljapoole.Ja et Iisrael sai maikuus 2018 seitse aastakümmet vanaks, siis on selles raamatus täpselt seitsekümmend juttu.

Raamat käsitleb riigisaladuse kaitse teemat uudselt ja samas ka piisavalt ammendavalt. Teoses vaadeldakse riigisaladuse kaitse õiguslikke aspekte, füüsilist kaitset, ametnike ja ohvitseride tausta kontrollimist ning sideturvalisuse tagamist riigis. Vaatamata sellele, et käsitletavast perioodist on varsti möödas terve sajand, on raamatus käsitletavad probleemid vägagi päevakohased ka tänases Eestis. Millist informatsiooni ja miks riik salastab? Kas riik ei kasuta salastamist elanikkonna julgeoleku tagamise asemel hoopis millegi kinnimätsimiseks? Kas saladused on ikka piisavalt kindlalt kaitstud?Ajaloodoktor Ivo Juurvee näol on tegemist autoriga, kes omab lisaks väljaarendatud ajaloolase baasoskustele väga head arusaama õigusteadusest ja krüptograafiast, ja kellel on missioon rikastada Eesti ajalooteadust seni läbiuurimata teema käsitlusega. See raamat on oma sisutiheduselt ja faktoloogialt tähelepanuvääriv. Peateema taustal joonistub ilmekalt välja Vabariigi esimese 20 aasta ajalugu.Teos on varustatud põhjaliku ingliskeelse kokkuvõttega (Protection of Classified Information in Estonia 1918–1940).