Книги, похожие на «Thomas Rydahl, Eremiit»

35aastasena oleks eestlanna Dagnel justkui kõik olemas: aastaid kestnud kooselu toreda mehega, imearmas tütar, karismaatiline kasupoeg, mõistlik töökoht. Kõik muutub, kui tema teed ristuvad särasilmse Madridist pärit Domenicoga, kelle kreedo Hirm, armumine, süütunded.... kõige tähtsam on tunda ennast elusana. Sõprusest saab armastus, armastusest kirg ja kirest kinnisidee, mis hävitab nii peategelase enda kui tema ümbritsevate elu. Raamatus otsitakse vastust küsimusele, kas eesti naised ikka valivad võõramaise mehe materiaalse heaolu tõttu? Või jääme me alatiseks igatsema suuri tundeid ja väljaütlemata sõnu. Kas oma elu ühele kaardile asetamine ikka väärib küünlaid? Helen Eelrand töötas aastaid erinevates eesti meediakanalites, olles Eesti Päevalehe reporter, Naistelehe toimetaja ja toimetades ka hommikuprogrammi Terevisioon. Lisaks on ta autoriks Urmas Oti ja Anne Veesaare elulooraamatule (Kirjastus Fookus Meedia). Hispaania keele õpingud viisid lootusetu armumiseni Andaluusiasse, selle elustiili ja rahvasse, nii et alates 2009. aasta kevadest elab ta koos mehe ja kahe tütrega Hispaania edelaosas särtsakas sadamalinnas El Puerto de Santa Maria. Ehedalt ja kirglikult hispaanlaste kirjeldav «Pasodoble» on tema esikromaan.

Viimane kord, kui sulle head ööd soovin, ei tea ma, et see on viimane kord. Kui oleksin teadnud, siis oleksin pannud hüvastijättu rohkem energiat. Aga mina ütlen, et lähen vist Ivani juurde magama. Sina ei vaidle vastu. Lased mu minema, pilk ekraanil, mina lähen, lähen, kõige viimast korda lähen sinu juurest ära. Arvan, et me näeme hommikul. Me ei näe. Me ei näe enam kunagi.Ühel hommikul leiab Carolina oma mehe voodist surnuna. Naine jääb väikese pojaga üksi ja on sunnitud alustama täiesti uut elu, vaadates samal ajal tagasi elule, mida elas seni.„Loodame parimat“ räägib ühe armastuse puhkemise, arengu ja ootamatu lõppemise loo kahe paralleelse narratiivina. Üks lugu räägib kahe noore inimese armumisest ja nende suhte arenemisest, teine – peategelase püüdest oma leinaga toime tulla. See on liigutav kokkulepe surma, kuid ka eluga: armastuse ja lapsevanemaks olekuga, moodsa suhte ja selle halastamatute ootustega. Lugeja saab jälgida Carolina elu kümne aasta jooksul, armumist ja leina, elu, mis vaatamata rangele plaanile otsustab olla hoopis midagi muud.Carolina Setterwall on sündinud 1978. aastal Rootsis Salas. Ta on õppinud meediat ja kommunikatsiooni Uppsalas, Stockholmis ja Londonis. Ta elab koos pojaga Stockholmis. „Loodame parimat“ on tema esimene romaan.

Kultuurkapitali kirjanduse aastapreemia nominent 2019!Maire astus oma väravast välja ja hakkas mööda Pojengilehe tänavat Lehtla keskpunkti poole kõndima. Ta teadis, et kui ta vaatab Juhani akendest sisse sel hetkel, mil ta on kuti majast juba peaaegu möödumas, näeb ta teda viskiklaasiga köögilaua taga istumas, oma peene sülearvuti taga, üks käsi toetamas laupa, sõrmed juustesse põimunud. Seal ta oligi, aga täna nokkis ta ennastunustavalt nina.„Sellel mehel on tõesti hekki vaja,“ turtsatas Maire.Katsi ja Petsi köök, kus parasjagu oli Vicky enda teadmata põhjustanud ühepajatoidu teemalise skandaali, paistis maja sisemusest kätte läbi pikliku elutoa.„Tunneli lõpus on köök,“ tuli Mairele pähe imelik assotsiatsioon. Talle tundus ka kummaline, et pererahvas, kes käib tihti jooksmas ja peaks oma maja nägema sama nurga alt kui jalutajad, pole kursis, mis paistab ja mis mitte. Kats vehkis parasjagu vihaselt pannilabidaga, viskas selle siis maha ja tuiskas minema.Lehtlas on põhjalik naabrivalve, kuid mitte niivõrd turvakaalutlustel. Palju huvitavam on lugeda naabrite raha, piiluda akendesse ja levitada kuulujutte. Sotsmeedia annab selleks rohkem võimalusi kui kunagi varem. Draamad valguvad aga ka pärisellu, kuni olukord lõpuks täiesti käest ära läheb.