Книги, похожие на «Thomas Rydahl, Eremiit»

Kolm naist, kolm saatust, kolm põimuvat lugu, mida seob üks vabadusekihk. Smita, Giulia ja Sarah elavad eri maailmades ja eri maailmajagudes. Nad kõik peavad üles näitama erakordset vaprust ja trotsima ühiskondlikke eelarvamusi, et võidelda selle eest, millesse nad usuvad.Smita elab Indias, väikeses Badlapuri külakeses Uttar Pradeshi piiri ääres. Ta kuulub ühiskonna heidikute hulka, puutumatute kasti. Tema ametiks on latriinide tühjendamine paljakäsi – amet, mida antakse edasi emalt tütrele. Niisugune on kord ja kastisüsteemi reeglite rikkumine on seadusega karistatav. Smita on valmis mängu panema nii enda kui ka oma pere elu ja turvalisuse, et võimaldada oma tütrele kooliharidust. Et anda talle võimalus elada teistsugust elu.Giulia töötab oma isa ettevõttes, mis on viimane traditsiooniline parukatöökoda Palermos. Kui tema isaga ühel päeval õnnetus juhtub, avastab neiu, et töökoda on pankroti äärel, nii tööliste kui ka Giulia perekonna saatus ripub juuksekarva otsas – sõna otseses mõttes.Sarah on mainekas advokaat, tema büroo on üks edukamatest kogu Montréalis ja kõigest neljakümneaastasena ootab Sarah´d ees osanikuks ülendamine. Karjääri nimel on Sarah ohverdanud kogu isikliku elu, vaba aja ja suhted. Nüüd on ta jõudmas karjääri tippu, kui ta kuuleb sünget uudist, mis paiskab segi kogu ta elukorralduse.L a e t i t i a C o l o m b a n i (snd 1976) on prantsuse stsenarist, režissöör ja näitleja. „Palmik“ on tema esikromaan ja tõlgituna paljudesse keeltesse on see saavutanud laialdast rahvusvahelist tähelepanu.

Tom ja Karin ootavad oma esimest last, kui Karin äkki haigestub ja haiglasse satub. Laps aidatakse keisrilõikega ilmale. Nagu painajalikus unenäos jookseb Tom haigla all kulgevate tunnelite kaudu intensiivraviosakonna ja vastsündinute osakonna vahet – elu ja surma vahet.Ta naaseb koju lapsega, aga ilma Karinita, ootamatust kaotusest vapustatuna. Mõni kuu hiljem sureb ka Tomi isa, kellega pojal on kogu elu olnud keerulised suhted.„Igal hetkel oleme veel elus” on valus ja ilus lugu armastusest ja surmast, isadusest ja hetkhaaval elatavast elust. Ka siis, kui pinev olevikulugu surmast võtab tempo maha, rändab ajas tagasi ja hakkab kokku panema mosaiikpilti Tomi ja Karini ühisest elust, säilib terav reaalajatunne. Tasapisi hakkab lugeja aru saama, kuidas Tomi ja Karini armastus välja kujunes, ja mõistab, et see lugu ei räägi ainult vapustusest ja leinast, vaid eelkõige räägib see elust.Malmquisti keel on täpne, ta hoidub ülespuhutud väljenditest. Teose muudab eriti haaravaks autori oskus kasutada kirjutades osavalt tempomuutust, tormates kord raevuka hooga ning siis peatudes ja kirjeldada mingit väikest, kuid olulist detaili. Ta teeb seda tasakaalustatult, oma isikupärases rütmis, hoides lugejat haardes, kuni viimane lehekülg on loetud, ega lase ka siis päriselt lahti. See lugu jääb väga kauaks meelde.Tom Malmquist (snd 1978) on luuletaja ja muusik. Rahvusvaheliselt menukas autobiograafiline romaan „Igal hetkel oleme veel elus” on tema esimene proosateos, mis pälvis Rootsis Dagens Nyheteri kultuuriauhinna ja Karin Boye kirjandusauhinna ning kandideeris 2016. aastal Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinnale.

„Tänavatüdruk” on üks põnev lugu minategelase katsumustest, mis ta teele satuvad. Kuidas ta hüppab pea eest tundmatus kohas vette ja püüab seal jões siis kuidagi hulpida. Raamat sisaldab kahte esimest bakalaureuseaastat: Tallinna Ülikooli koolimaja, koridore, eksamiteks valmistumisi, õppejõududega suhtlemist, trammisõite või sõitmata jätmisi, koolipidusid ja kõiki teisi pidusid, mis üliõpilaseluga alati kaasas käivad. Oma autistlikul moel otsib ta filosoofiast abi, püüdes mõista erinevaid küsimusi: kas null on olemas, ja kui on, siis kus ta täpselt on, või kas kaks asja, nii EI kui ka JA, saavad samaaegselt olla.Kaja Kann on Vändras, viielapselises peres sündinud etenduskunstnik. Pärast Viimsi keskkooli lõpetamist asus ta õppima Räpina Aianduskoolis konserveerimise ja toidutehnoloogia eriala. 2019. aastal kaitses ta Tallinna Ülikooli magistrikraadi filosoofia erialal. Ta on rahvusvaheliselt tunnustatud iseõppinud kunstnik, kelle keel on otsekohene, sageli liialt mustvalge, kuid see-eest terav. Tema tegevust on võrreldud mänguga: ta nagu mängib tsirkust, mängib muusikat, mängib, et tantsib, mängib, et kirjutab raamatut.